Neiu ja noormees

Kevad, külm tuul puhus ja taevast katsid hallid pilved. Üks noormees seisis keset seda kevadet, ise millegi üle mõeldes, silmitsedes üht väikest maja eemal. Ta süütas sigareti, muutudes veel mõtlikumaks, ikka silmitsedes seda väikest vana ja päevinäinud maja.

Endalegi märkamatult oli noormees sigareti kustutanud, majale liginenud ja uksele koputanud. Ta tahtis lahkuda, kuid oli juba liiga hilja, uks avati.

Seal nad siis seisid, kaks noort inimest, vaatasid teineteisele otsa, mitte ühtegi sõna ei tulnud nende huulilt. Korraga langes neiu noormehe rüppe, puhkedes nutma, ka noormees poetas paar pisarat. Nii see olekski võinud kesta, kuid neid katkestas koera vali haugatus. Neiu tõstis pead ja ütles: ,, Lähme sisse, külm on.”

,,Kas võin sulle midagi pakkuda?” küsis neiu vaikselt. ,,Kruus külma vett,” vastas noormees. Neiu ulatas vett, kuid märkas, et kauaoodatud külalise käed on sidemes, mis verest läbi imbunud. ,,Taevake, mis sinuga juhtunud on?” küsis neiu, pillates kruusi maha, mis purunes tuhandeks tükiks. ,,See, see ei ole midagi, ütles noormees, peites käed varrukatesse. Ma tulin sulle ütlema, et ma külastan sind viimast korda, mind sa enam ei näe, see kuhu ma lähen, sinna ära tule järgi, palun sind.” Enne kui neiu jõudis vastada, katkes unenägu, ise üleni külma higiga kaetud. ,,See oli ainult uni,” mõtles ta, samas endal kummaline tunne sees. Sel ööl ta enam ei uinunud, vaid vähkres voodis, niimoodi jõudis kätte hommik.

Nii kui valgeks läks, koputati uksele. Neiu läks avama, hinges ärevus. Uksel oli keegi võõras, ta ulatas kirja ning lahkus. Kiirustades avas neiu kirja ja luges. See oli ta armastatu surmateade, kes suri gangreeni, mis sai alguse käehaavanditest. Olles kirja läbi lugenud, kukkus ta ukse ette maha ja puhkes nutma, ise mõeldes:,,Miks, miks pidi nii minema?” Seal ta siis lamas, vihma ja tuule räsida.

Lõpp