Üksik hunt ja teeline

Öö. Külm veebruari öö, taevas tähed ja täiskuu. Üks inimene kõndis kiirustades mööda metsateed. See inimolend paistis kartvat midagi. Ju siis oli selles süüdi öö, sest sellisel ajal liikusid ringi ainult metsloomad ja ööolendid. Korraga kostis südant lõhestav ulg, mis tarretas vere kõigis veresoontes. Rännuline seisatas ja uuris ümbruskonda. Leidmata midagi kahtlast, liikus ta edasi. Äkitselt jooksis tema eest läbiv tume vari, mispeale teeline võpatas ja seisatas. Ta vaatles kaua piirkonda, kuid enam ei olnud midagi kahtlast. Hiline rännuline hakkas veel kiiremalt edasi kõndima, samm sarnanes juba kergele sörgile. Korraga ta tundis, et keegi jälgib teda, ta pööras pead ja piilus seljataha. Seal avanes hirmu äratav vaatepilt - kari hunte, kõigil kihvad irevil, karvad turris ja silmis metsik tuluke. "See on minu lõpp," käis noore neiu peast läbi mõte kiire. Jah, meie hiliseks rännuliseks osutus naisterahvas, kel vähe eluaastaid õlgadel.
Seal siis meie noor neiuke seisis ja vaatas, kuidas hundid valmistusid ründama, hakates tema poole liikuma. Neiu langes põlvili, sulges silmad ja jäi ootama, et millal metsakutsud ta eluküünla kustuvad, jäädavalt. Kuid rünnakut ei tulnud, vaid kostus vihane lõrin koos hammaste lõksumistega, nende helide vahele kostis ka haledaid niutsatusi. Neiuke avas silmad ja nägi kummalist vaatepilti. Hundikarja keskel oli teistest suurem ja tumedama karvaga susi, kes võitles teiste huntidega. Algul paistis, et üksik hunt jääb karjale alla, kuid niimoodi ei läinud. Hundikarjas oli palju vigastatuid ja väsinud hunte, kelle võitlusvaim hakkas langema. Seda tajus susikarja liider, ta urahtas valjult, mille peale hundid võssa kargasid ja raginal põgenesid. Võitlusplatsile jäi see üksik, tumeda karvaga susi, kes kurnavast lahingust väljus võitjana, aga ka tema oli läbi. Ta varises sinna samasse maha.
Seda kõike vaatas neiu tardunult pealt, kuidas tema elukest kaitstakse ja kui võitlus lõppes, vabanes neiu, teda haaranud transist. Ta tõusis, ligines vaiksel sammul lebava hundi poole. Hunt ei reageerinud, ta oli meelemärkuse kaotanud. Neiuke silmitses hunti, nägi kuidas susi haavadest niriseb verd ja rohkesti. Meie noor neiu teadis, et ta peab tegema midagi oma elupäästja heaks. Ta haaras õrnalt hundi käppadest ja hakkas elupäästjat kaitsvasse võssa vedama, susi oli parajalt raske. Võsas murdis neiu hulgi kuuseoksi ja tegi neist aseme, mille peale ta oma patsiendi veeretas. Siis hakkas ta haavu hundi tohterdama, selleks võttis ta märsist pudeli metsakohinat ja paar linast särki, need oli ta saanud naaberküla memmelt. Neiuke puhastas hoolikalt oma elupäästja haavu, susil küll korraks hambad välkusid, aga see oli ka korraks. Kui see toiming oli tehtud, sidus meie tohterdaja hundi haavad õrnalt, kuid korralikult kinni. Pärast seda otsis neiu oma reisipaunast midagi, peale lühikest otsingut leidis ta selle - see oli tekk, mis oli ka naaberküla memmelt saadud. Neiu asetas teki hoolikalt susi peale. See tehtud, seisis ta veel seal natuke ja vaatas mõtlikult hunti ja hakkas kodu poole tõttama. Kuigi mets oli ikka sama hirmutav kui enne ja ohud võisid ikka varitseda iga puu taga, jõudis meie noor rännuline tervelt koju.
Vahejuhtumist oli möödas juba päris mitu nädalat. Meie neiukese elu kulges vanat viisi, kodus toimetades. Siiski, miskit oli muutunud. Ta mõtted oli hajevil ja sassis, ikka ja jälle mõtles ta sellele ööle, mõtted muudkui keerlesid vapra hundi ja metsiku võitluse ümber. Siis ühel päeval, kui väljas hakkas hämarduma, koputas keegi uksele. Neiuke läks ust avama, sest ta oli üksi kodus. Koputajaks oli habetunud, salkus juustega ja räbalais noormees. Enne kui neiu midagi öelda jõudis, kõneles noormees. "Tervist, ma tõin sulle kuuluva riideeseme tagasi. Tänutäheks, et mu elu päästsid, annan ma sulle noore metskitse, " ütles noormees tumedal, kuid sõbralikul häälel ja ulatas temakesele teki ja värskelt murtud kitsekese. Neiuke võttis teki ja kitse sõnatult vastu. Kui meie noor neiu üllatusest vabanes ja tundmatuga rääkida tahtis, nägi ta viimast kuuri taha kadumas, ta kukutas asjad maha ja tõttas noormehele järgi. Kuuri taga ei olnud kedagi, neiu vaatas korraks metsapiiri poole ja nägi sinna poole jooksvat tuttavat kuju -suurt, tumeda karvaga hunti.

Lõpp