On aeg pühendada ennast Tallinna ühistranspordile. Aga miks siis nüüd? Põhjuseks on see, et sellest olen tahtnud ammu kirjutada. Seega nüüd teema kallale. Oma igapäevasel liikumisel pean kasutama trolli ja trammi. Bussiga sõidan Tallinnas harva, aga kui teen venna jaoks kulleriteenust, siis tihtilugu buss on lliiklusvahend nr 1. Ja kui inimene nii palju ühistranspordi liiklusvahendeid kasutab, siis millagil ikka hakkad tähelepanu pöörama sõiduki kvaliteedile. Enamust see ei üllata, aga need masinad on ikka päris romud, mitte küll kõik. Kirjeldan natuke antud olukorda.
Alustan trollidest, sest see liiklusvahend on juba 2008 aasta sügisest hingelähedane. Nende liiklusvahendite olukord on ikka kohati hull, kui isegi mitte puhta piiks. Sa vaatad neid ja näed agoonias vaevlevaid masinaid, mis päevast päeva veavad inimesi, ise uludes. Mõne mootor on kohe ikka väga ära vägistatud ja seda otseses mõttes. Ka kered pole enam esimeses nooruses, siin seal esinevad roosteplekid ja mõlgid. Sisemus ei jää alla välimisele välimusele. Ja päris mitmetel ei avane uksed korralikult. Mis tuletab mulle meelde ühe kõrvalteema, millel lõpu poole keskendume. Nii jätkame. Ja pole siis ime, kui sellised liiklusvahendid otsustavad, et nemad enam ei tööta. Näiteks täna (13.01.2010) oli selline juhus. Ootan peatuses trolli nr 4, et sõita Balti jaama. Olen seal ja korraga vaatan, et üks troll tuleb, nr 9. Veereb see siis hädiselt peatusesse ja inimesed valmistuvad peale minema, kuid uksed ei avane. Selle asemel avaneb juhi uks, kust väljub trollijuht ja ütleb, et see masin on katki. Läheb tirib sarved maha ja siseneb oma masinasse ja seal käsutab reisijad välja. Ja seal see siis seisis, sarved maas ja ei liigu ei sinna ega tänna. Noh, see troll oli ikka päevi näinud. Varsti tuli minu troll, mis oli uuem ja ei lagunenud poole reisi aeg ära. Vot selline lugu. Seega ma ütlen ausalt, teatud arv trolle on vanaraud ja kõik.
Liigume nüüd järgmise sarvekandja juurde - tramm. Trammid alguses ei tundu nii jubedad, sest nende välimised iluvead peidab reklaam. Aga on tramme, mille välimust ei kaunista tarbimisele kutsuvat plagusid. Ja nende puhul on kohe näha, et meigi all tegelikult peitub inetus. Jah, trammidel esinevad samad vead, mis trollidel. Kuigi tõsine erinevus on see, et see vanaraud liigub kahel rööpal, mis tihti lisab sõidule vürtsi juurde. Sa rappud vanas ägisevas trammis, kui trammijuht on otsustanud võtta välja viimast vanarauast, mis kohe laiali vajub. Rodeo Tallinna moodi, soovitan soojalt. Seega, trammid on samasugune vanaraud nagu trollid.
Lõpetuseks paar sõna busside kohta. Ega ma siin eriti ei oska rääkida, sest buss pole mu põhiline transpordivahend. Aga üht ma tean, ka nende liiklusvahendite hulgas on selliseid kabariite, et vähe pole. Olen mõnega ka sõitnud.
Enne lõpetamist puudutan ka sellist teemat, mis käib mulle tõsiselt ajudele. See on ühistransporti sisenemise kultuur. Ma olen küll maalt ja hobusega pärit, kuid kus mina kasvasin, oli ikka mingit kasvatust ka. Mulle õpetati varakult selgeks, et enne reisijad väljuvad ja siis võib alles sisenema hakata. Tundub, et enamus Tallinnlasi seda ei tea, tahad väljuda, kuid ei saa, sest mingi kamp inimesi blokeerib su teed lihtsalt. Mitte ainult noored, ka vanad, hallipäised. Selline tunne, et äigaks kohe kõigile. See ajab mind lihtsalt nii närvi, kas teil siis kannatust pole, piiks küll. Vot nii palju siis sellest teemast.
Lõpetuseks ütlen ma seda, et Savisaar peaks hakkama mõtlema tõsiselt selle vanaraua viimisele Kuusakoski. Põhjus lihtne, see varsti lihtsalt enam ei vea ja kõik. Pealegi, Tallinn tahab kultuuri pealinn olla ja kujutage nüüd ette, et sellised häbiplekid liiguvad ringi. Lihtsalt häbi hakkab. Aga pole parata, vürst Savisaar armastab vist seda vanarauda ja tahab selle alles jätta nii kauaks kui võimalik. Samas ma tean, et sellised uued liiklusvahendid pole odav lõbu, kuid ei tasu siis raha nii palju mõttetult kulutada ja tuulde loopida. Seega lõpetuseks:
"Vanaraud Kuusakoski ja KOHE!!!!"
