Nüüd on sellest päevast, millal ma sain korraliku matsu tunnete pihta, hulk päevi möödas. See juhtus neljapäeval 30.10.08. Mis siis juhtus?
Lobisesin järjekordselt Estellaga msn-is, kui ta mingi hetk ütles mulle, et ta käib oma eksiga edasi. See oli valus hoop mulle, ma tundsin, kuidas maailm variseb kokku ja seest hakkas kiskuma. Pärast seda me veel rääkisime tsipake, kuid jutt oli muutunud, radikaalselt. Vestlus lõppes tulemusega, et me nüüd ei suhtle pikemat aega ja kokkusaamised jäävad ka ära. Võib-olla kunagi isegi kohtume, aga aeg näitab, kas ikka kohtume ja suhtleme. Miks siis ikkagi juhtus minuga nii, et ma muutusin kurvaks ja vihaseks?
Vastus on lihtne – tunded. Mul oli ja on siiani mingil määral sügavad tunded tema vastu. Aga tema tahtis ainult hea sõber olla ja ei midagi enamat. Miski osa minus lootis, et see tunne kaob ja asendub millegi enamaga, aga ei juhtunud. Seega, kui minul olid tunded ja tal mitte, siis ma alateadlikult teadsin, et sellest ei tule midagi välja. Aga jah, ma olin temast nii sillas, et see teadmine kadus looride taha peitu. Kuid see teadmine tuli sealt välja ja valusalt.
Nüüd ma siin vaevlen valude ja mõtete käes ning ootan paranemist. Ei tea millal see üle läheb, aga üks on kindel, hingearme sain juurde ja on tunne, et ma olen veel rohkem kibestunud kui ennem. Kuid loodame paremat, et ma suudan jälle kedagi otsima hakata, sest MEIE VAHEL JU EI OLNUD JU MIDAGI VÕI KUIDAS (mõtle selle üle Estella ja pikalt ning sügavalt). Aga võta teadmiseks Estella, ma mõtlen siiani sinust ja sa ei kao veel nii pea mu mõttemaailmast, tehke või tina. Selline on siis järjekordne lõik minu elust.
Ahjaa, lõppu veel üks küsimus. Kas ma peaks hakkama tundetuks jobuks ja teesklema tundeid, et mitte enam haiget saada ja just teistele haiget teha?
