Tere kallid blogilugejad! Nüüd on siis see aeg, kus Silver võttis end kätte ja kirjutab midagi siia. Paljust on kirjutada, ma loodan, et on ja kui ei ole, siis võlla ja otsus ei kuulu edasi kaebamisele. Täna tahan ma kirjutada kahest teemast. Mis need on? See selgub siis, kui loete edasi. Aga aitab jamast ja asume teemade kallale.
Esimene teema puudutab söömist ja erinevate maade kööke. Õigemini tuleb juttu ühe maa köögist - Jaapan. Mis meenub teile, kui juttu tuleb selle maa söökidest? Sushi, ma arvan, et paljudele meenub just see. Ja just nimelt sushist tuleb juttu. Nimelt juhtus hiljuti (13.11.2010) selline juhtum, et ma proovisin ühe sushiroa ära. Mina, kes tavaliselt kala ei söö, rõhutan ei söö, sõin sushit. Kuidas see siis juhtus? Kohe räägin. See laupäev (13.11.2010) sain kokku Anzelikaga. Kuna väljas oli parajalt halb ilm, siis otsustamine, et võiks aega veeta kuskil pubis või nii. Anzelika pakkus välja, et võiks minna Woodstocki. Aga siis? Ma ei tea, mis mul hakkas ja küsisin temalt, et kas ta sushit on varem on söönud. Ei olnud, seega sündis otsus, et võiks minna, Teadsin üht kohta, kus pidi hea sushi olema, tänu Annile. Selleks oli Sushi Cat Roosikrantsi tänaval. Seadsime sammud sinna poole. Kohale jõudes tabas üllatus. Koht oli kinni ja avamiseni 45 minutit. Asi oli selles, et laupäeval tehakse Sushi Cat 13.00 lahti ja keegi meist seda ei teadnud. Siit õppetund, ole alati valmistunud. Kuna väljas oli parajalt niru ilm, siis otsustasime ikkagi Woodstocki minna. Aga seal ju ei pakuta sushit, küsite te nüüd mu kallid lugejad. Õigus, tuline õigus teil. Nimelt sinna me ei jõudnudki, sest teele jäi veel üks sushikoht- restoran Sakura. Ja sinna me suundusime. Koht oli kena ja viisakas. Istusime siis laua taha ja meile toodi menüüd. Ja siis, ha ha, hakkas tõsine mõttetöö pihta. Mida võtta ja proovida. Ega me suutnudki alguses midagi välja valida. Siis saabus ettekandja ja küsis, et kas oleme otsustanud. Hmmm, kas me olime seda nägu? Ei, seda me kindlasti polnud. Kuid lahendus oli varnast võtta, küsisin, et mida tema soovitab. Kuid selleks vastuseks ma ei olnud küll valmis. Nimelt oli ta uus ja ei osanud eriti midagi soovitada, kuid vähemalt ta teadis, et millised on populaarsemad, tellitumad road. Mida me tellisime, see selgub pärast. Nüüd joogi juurde. Ega sellegi juures polnud lihtne, sest meile oli unustatud tuua joogimenüüd ja endal ka aru peas polnud, et seda küsima minna. Kuid see lahenes ka, lihtsalt. Seal meie ettekandja neiuke oskas aidata. Nüüd siis selle juurde, et mida sõime ja jõime. Söögiks oli Yamato maki, see kuulub makizushi alla. Nii oli menüüs kirjas (http://www.restoransakura.ee/?page_id=155). Joogiks oli Calpico (Calpis, http://en.wikipedia.org/wiki/Calpis). Meil olid samad söögid ja joogid. Ma tean, see pole eriti loominguline, aga elame üle. Nüüd siis minu arvamus sellest kõigest. Kui toit lauale toodi, oli aeg meenutada, kuidas pulkadega söömine käis. Sellest oli tükk aega möödas, kuid midagi ikkagi meenus. See selleks. Vaagnal oli Yamato maki, mingid punased laastud (hiljem selgus, et see oli marineeritud ingver), wasabi. Eraldi pisikeses kannus oli mingi tumepruun kaste, mida ma ei tuvastanud, mis see oli ja ei küsinud ka (jobu!). Kuidas oli ka, küsite. Esimene tükk, mida proovisin, oli ilma kastmeta ja wasabita. Ma mälusin seda tükki päris kaua, kuidagi ei suutnud alguses alla neelata. See keerles ja keerles suus, kuid lõpuks läks alla. Ju siis kultuuriline šokk oli nii suur. Maitse oli kergelt magus, kuid hea. Järgmine tükk läks alla kastmega, see läks juba kergemalt kui esimene. Kõige paremini maitses see sushi wasabiga, see oli hõrgutav ja ei olnud probleeme alla minemisega. Marineeritud ingver oli mõnus ja vürtsikas. Nii palju toidust ja nüüd joogi juurde. Calpico oli mõnus ja värskendav jook Yamato maki kõrvale. Täpselt sobis sinna toidu kõrvale, minu arvates. Me oleks veel midagi söönud, aga Anzelikal sai aeg kahjuks otsa ja ta pidi lahkuma. Saatsin ta ilusasti ära. Kuid õhku jäi rippuma see, et Jaapani kööki tasub edasi proovida, sest tekkis uudishimu.
Igatahes, kui järgmine kord lähen Jaapani restorani, siis pean enne kodutööd ikka tegema. Uskuge mind, seda tasub teha. Ja ma tean, kelle poole pöörduda, et mitte jobuna välja näha. Selleks inimeseks on Anni. Ma usun, et tema teab nii mõndagi ja ma juba ootan tema küsimusi ja kommentaare selle teema kohta. Aga mis ma ütlen selle teema lõpetuseks, hmmm. Ma ütlen seda, et proovige julgelt, see ei võta tükki küljest. Pealegi, see on mõnus vaheldus Eesti köögist.
Teine teema on Lordi kontsert ja muljed sellest. That was awesome!!! Kuid nii lühidalt seda kokku ei võta. Aga alustame siis. See toimus 08.11.2010, parajalt külm esmaspäev. Kuidas ma sinna sain? Kristjan, mu vend, võitis kaks tasuta pääset ja kutsus mind kaasa. Miks ka mitte, mõtlesin mina. Ja ma ei kahetse, et läksin. Seda, mis seal toimus, on natuke raske sõnadesse ümber panna, kuid eks ma annan oma parima. Esiteks Lordi oma kostüümidega, nähtud nii videotes kui ka piltidel, aga ikkagi, oma silmaga on see ikkagi midagi muud. Kuid see polnud ainus. Laulude vahepeal tehti ka muud tsirkust. Millal aeti keegi teibasse või lõigati pea maha. Üks "pätt" isegi löödi kitarriga surnuks, seda tegi Ox (basskitarrist). Veel oli seal muid lahedaid aksessuaare. Mõned näited: tossuheitja, nagu leegiheitja, ainult lasi tossuvälja; ämbritäis igasuguseid jäsemeid; Mr Lordi tiivad ja nii edasi. Sellest tossuheitjast lasti tossu rahvale otse näkku ja mõnusalt kohe. Samas oli ühes lava nurgas skelett keda üritati tappa/elustada, ei saandki täpselt aru. See kõik oli nagu muusikaline õudusfilm. Vot, just seda see kõige rohkem meenutas, enam paremini kokku võtta ei saa. Minu soovitus teile on see, et minge ise Lordi kontserdile ja saage sellest osa. Ok, ma mõistan, et paljud ei kuula Lordit ja neile ei meeldi Lordi, aga... Kohale võiksite ikka minna, sest sellist nalja iga päev ei näe. Lõpetuseks tänan veel oma venda Kristjanit, tänu kellele ma sinna kontserdile sain. Üks kõva õhtu oli.
Teine teema on Lordi kontsert ja muljed sellest. That was awesome!!! Kuid nii lühidalt seda kokku ei võta. Aga alustame siis. See toimus 08.11.2010, parajalt külm esmaspäev. Kuidas ma sinna sain? Kristjan, mu vend, võitis kaks tasuta pääset ja kutsus mind kaasa. Miks ka mitte, mõtlesin mina. Ja ma ei kahetse, et läksin. Seda, mis seal toimus, on natuke raske sõnadesse ümber panna, kuid eks ma annan oma parima. Esiteks Lordi oma kostüümidega, nähtud nii videotes kui ka piltidel, aga ikkagi, oma silmaga on see ikkagi midagi muud. Kuid see polnud ainus. Laulude vahepeal tehti ka muud tsirkust. Millal aeti keegi teibasse või lõigati pea maha. Üks "pätt" isegi löödi kitarriga surnuks, seda tegi Ox (basskitarrist). Veel oli seal muid lahedaid aksessuaare. Mõned näited: tossuheitja, nagu leegiheitja, ainult lasi tossuvälja; ämbritäis igasuguseid jäsemeid; Mr Lordi tiivad ja nii edasi. Sellest tossuheitjast lasti tossu rahvale otse näkku ja mõnusalt kohe. Samas oli ühes lava nurgas skelett keda üritati tappa/elustada, ei saandki täpselt aru. See kõik oli nagu muusikaline õudusfilm. Vot, just seda see kõige rohkem meenutas, enam paremini kokku võtta ei saa. Minu soovitus teile on see, et minge ise Lordi kontserdile ja saage sellest osa. Ok, ma mõistan, et paljud ei kuula Lordit ja neile ei meeldi Lordi, aga... Kohale võiksite ikka minna, sest sellist nalja iga päev ei näe. Lõpetuseks tänan veel oma venda Kristjanit, tänu kellele ma sinna kontserdile sain. Üks kõva õhtu oli.
See on siis nüüd kõik. Sissejuhatusest sai öeldud, et paljust on kirjutada ja ongi, kuid kõike head ei saa ju ühte patta panna. Ma loodan, et ikka pääsen võllast. Aga seekord on kõik. Ja loodan, et järgmine kirjutis, ei teki siia lehele jälle miljon aasta pärast.
Kohtumispaik on seal, kus oled sina!
