Valk und pauk II - niisama leelotan

Sobrasin siin üks päev oma arvutis ringi ja mida ma avastasin. Ühe power point esitluse. Selle tegi neiu Eva. See oli mõeldud mu tuju tõstmiseks ja see tõstis ka. Kui nüüd tagant järgi seda jälle vaadata, siis efekt on sama. Seal on kirjas tarkused, mis kehtivad siiani. Kui nüüd mõelda, et mis periood see oli, siis oli see kevad. Kui loodus tärkab ja kõik muutub kauniks taas. Aga kuidas sel ajal saab inimene õnnetu olla. Vot saab. Mul on iga kevad mingisugune tujulangus ja nullpunkt. Loomulikult ma saan sellest üle ja elu läheb edasi. Põhjus või põhjuseid on palju. Peamine põhjus on aga see, et jälle on kevad käes ja minu kõrval ei ole kedagi. Totaalne tühjus. Kuid miks ei ole? Vot sellele on juba raske vastust leida. Eks igaüks mu tuttavatest oskab öelda põhjuseid, miks ei ole. Aga tähtis ei ole teiste arvamus, vaid enda oma. Siiski ma pean nendega nõustuma, mitte küll kõigiga. Siin kohal ma ei hakka välja tooma, mis mul viga ja mis mitte, sest siis läheks asi üldse mölaks. Aga mida ma tahan nüüd öelda kõige sellega. Võib olla seda, et kõigi jaoks on keegi olemas, ainult et mõnel läheb oma õnne leidmiseks palju rohkem aega kui teistel. Seega, kunagi jõuab kätte ka kevad, kui minu kõrval on keegi. Eks näib millal see juhtub.














Hmmm! Pagana imelik sissekanne tuli. :D

23. oktoober - Viljandi kompvek

Kust küll alustada? Ei oska küll kuskilt alustada, aga kuskilt peab ju. Kõik sai muidugi alguse sellest, et ütlesin Anzelikale, et saan Rozenile organiseerida esinemise. Ma alguses küll ei uskunud seda, et see õnnestub, aga õnnestus. Esinemiskohaks sai Viljandi klubi "Puhas kuld". Kena kohake, mis on ummamuudu. Kõik, kes satuvad kunagi Viljandisse ja see klubi on veel elujõus, siis külastage kindlasti. Te ei kahetse seda. Aga jah, asi kipub liigselt mölaks, suundume tagasi teemase. Peale Rozeni oli veel bändide nimekirjas Prime Time, Sinful Jester ja Tramontana. Prime Time kahjuks tulla ei saanud, sest trummar jäi haigeks. Loodan, et kõik on nüüd korras ja ta tervis peab. Seega olid suundumas Viljandiise kolm bändi, aga tee sinna oli raske ja keeruline. Põhiliseks põhjuseks oli see, et olin kollanokk kontsertite korraldamises ja olen ka praegult. Kuigi ma õppisin nii mõndagi. Näiteks seda:
1. Tee kindlaks, mis tehnika on koha peal olemas ja mida sul vaja kuskilt muretseda.
2. Oma eelarvesse lisa natuke lisaraha, sest lisakulutused on kärmed tulema.
3. Pane esinemis kuupäev suht peale palgapäeva, sest siis on suurem tõenäosus, et rahvast tuleb üritusele.
4. Tee rohkem reklaami.
Muidugi oli ka teise probleeme, aga ka need leidsid lahenduse. Neist ma rääkima ei hakka, sest tegelikult on selle jutu eesmärgiks anda hinnang toimunud üritusele, aga mitte selle ettevalmistutele. Kuigi, ka see vääriks hinnagut, aga mitte minu poolt.

Minu hinnanguks kümne punkti skaalas on 6,5. Miks nii vähe küsite? Kohe selgitan. Nagu ma ennist ütlesin, Prime Time ei saanud tulla. Seega jäi ainult kolm bändi. Kuidagi vähe, aga polnud parata, tuli sellega leppida. Muidugi, oleks võinud leida asenduse, aga ma ei teinud seda. Põhjuseid ei tea ja ärge küsige. Veel viis hinde alla see, et publikut oli kasinalt. Alles lõpu poole tuli inimesi, kuid siis oli viimane bänd, viimase looga laval. Hea aeg küll kohale ilmumiseks. Seega enamuse rahvast olid bändimehed ja nendega kaasa tulnud fännklaab. Hea seegi. Veel ma ei jäänud eriti rahule Sinful Jester esinemisega. "MIKS???" röögib lugejate hord minu poole. Nagu Ivari ütles mulle, et tema ei oodanud seda esinemist ja seda oli tunda. TA küll esines nagu pidi, aga soul oli puudu. Samuti häiris mind Kenderi bassi imelikud helid, kuid see oli mingi imelik viga. Kuid oli ka head Sinfuli esinemises. Nt see, et "Rape me" ajal tegi Ivari ootamatult sellest tõlkeloo. Ka lugu "Tagant" oli andekas ja pälvis heakskiidu publikult ja helimehelt. Helimehe kohta nii palju, et ta oli PRO. Kokkuvõttes võib Sinful Jesterile hindeks anda tubli koolipoisi kolme.
Rozeni ja Tramontana esinemine oli hea, isegi väga hea. Nad pingutasid kõvasti, aga tänu publiku vähesusele kukkus see kohati halenaljakalt välja. Nt see, kui kutsuti rahvast kaasa elama. No kurat, keda sa kutsud, kui saalis puhub ainult tuul. See viis natuke hinnet alla. Vabandust nüüd küll, aga nii on. Jah, ma saan aru, et publiku puudus ei olnud bändide viga, vaid vähese reklaami ja sita kuupäeva pärast.
Ma arvan, et olen küllalt vingunud, kuid mainin veel seda. Üritus oli ka selle pärast negatiivne, et pidin pidevalt mingite muredega jahmerdama ja ei saanud rahulikult olla. Kuid seda oli vähe ja enamuse ajast sain bände nautida.
Võib-olla ei olnud nüüd mu hinnang päris objektiivne ja kõige põhjalikum, kuid selline see välja kukkus.

Hevi metal, käisin sital!!!

Arturi laupäevane kohv

Õhtu. Külm ja kõle oktoobrine õhtu. Kõnnin baarist kodu poole, kergelt joogine olles ja külmetades. See vana jope, mis mul seljas, ei pea enam sooja, aga teda ära visata oleks patt. Otsin selle mälestusi täis riideeseme taskutest suitsupakki. Leian selle suure otsimise peale ja avan selle, pagan, ainult kaks sigaretti järgi. Ei ole midagi, eks ostan uue paki. Vaatan rahakotti, tühjus, isegi senditasku on tühi. Pole parata, eks tuleb suitsudest natukest aega eemal olla, see saab raske olema. Süütan sigareti ja kõnnin vaikselt kodu poole, peas hallid mõtted mõlkumas.

Mõnd aega jalutades, jõuan koju. See on korter, mis asub vanas, lagunevas puumajas. Ka korter ise pole paremas seisukorras, kuid kodu seegi. Mind ei tervita keegi, sest elan üksi. Või siiski, mind tervitavad mustad nõud kraanikausis, prussakad seintel ja naabrimehe lõugav stereo. Selle vastu ei saa keegi, sest selle omanik on värdjast majaomanik. Kuid ajapikku harjub igasuguse pasaga, ka sellega. Viskan kingad koridori nurka ja jope riputan nagisse. Suundun kööki. Lasen endale klaasi külma, sogast vett. Ka sellega olen harjunud. Liigun elutuppa, minul on see ka magamistoa eest. Prantsatan vana, päevinäinud diivanile ja lülitan teleka sisse. Sealt ei tule midagi, ainult mingid mõttetud filmid, mida on juba sada korda telekast näidatud. Jään ühte neist vaatama. Täna võib üleval olla, sest homme on laupäev ja minu jaoks vaba päev seekord. Poen teki alla, sest tuba on kütmata, puid ka eriti pole, mida põletada. Teki all lesides uinusin, sest õlleuim tegi oma töö.

Hommik. Telefon heliseb, mingi sitapea arvab, et on jõle lahe laupäeva hommikul tööinimesele helistada. See on mu ülemus, kuradi pursuist pede, aga vähemalt annab tööd. Käsib mul tööl olla tunni aja pärast, tore, keegi keeras jälle mingi sita kokku ja mina pean seda parandama. Luban tulla, sest bossil on vahest kombeks nutsu visata, kui oled laupäeval oma perse toast välja ajanud ja tööle kobinud. Ajan ennast piiasvalt kähku riidesse ja torman wc-sse, hommikune meesterituaal. See tehtud, kiikan köögis asuvasse külmikusse. MAsendav tühjus, isegi rotid pooksid end üles. Vaatan pannile, mitu päeva vanad praekartulid. Nuusutan, ei haise, järelikult kõlbavad. Kugistan need kiiruga alla, sest töölesõit võtab aega. Pann läheb ehteks kraanikausis vedelevatele nõudele. Kohvi jälle ei jõudnud juua, ah persse kah. Torman esikusse, topin kingad jalga ja tõmban jope selga. Kiire pilk peeglisse, pole küll Mister Handsome, ega peagi olema. Astun uksest välja ja lukustan just oma korteriust, kui 9. korteri hull vanamutt mulle selja tahab hiilib ja hakkab karjuma.
"Miks su koer minu kasse pureb?" huilgab ta nii, et teise linna otsa oleks kuulda. Saadan ta lihtsalt perse, sest mul pole koera. Selle peale hakkab ta veel hullemini räuskama, et kaeban sinu ja su vastiku koerapeletise peale. "Kaeba, kaeba," mõtlen omaette, eemaldudes majaukse poole. Õues ootab ootab mind mu vana autoloks, truu masin. Lukustan lahti ukse, istun rooli taha ja turvavöö peale. Sõit tööle võib alata.

Pärast pooletunnist sõitu olen kohal. Töötan tarbekaupade pakkimistehases liinide tehnikuna. Väravas juures ootab mind juba see pedest pursui. Tõesti, ta on sigarikas homo. Töö juures ei tohi üldse geinalju teha, muidu laseb veel lahti. Pargin auto ja juba on ülemus mu auto juures, nung vadistab, milles probleem. Kuulan ja noogutan, kui olukord selge, torman riideid vahetama. Tunked seljas, torman liini number 23 juurde. Poolteist tundi ajudenussi ja liin töötab jälle. Pühin just oma higist laupa, kui ilmub selle rikke põhjustanud tohman. Ma ei tea miks, kuid hakkasin seda türajüri sõimama, ju siis olid vanad praekartulid selles süüdi. Olin kuskil poole peal sõimuga, kui tundsin õla peal patsustust, pöörasin ümber ja seal oli ülemus. Sa raisk, ma oleks pasa peaaegu püksi ehmatanud.
"Tubli töö Artur, siin on sulle, veits taskuraha," ütles ülemus ja viskas kaks viie sajast pihku, "mine koju ja puhka." Pobisesin vaikselt, aitäh ja nägemist, ning kõndisin riideid vahetama. Kõndides kuulsin, et see pasakeeraja sai veel hullema sõimu osaliseks. Vahetasin riided ja hakkasin kodu poole sõitma.

Teel koju põikasin tanklast läbi, et kütust osta. Järjekorras seistes mõtlesin õhtusöögi peale, sest täna oli pappi, et korralikult süüa teha. Peagi oli minu kord kütuse eest tasuda. Teretasin kassas olevat näitsikut ja seletasin, et mul on see auto võtsin seda ja nii palju kütust.
"Ja siis palun mulle seda suitsu, ei siiski mitte. Palun üks tavaline kohv, koore ja suhkruga. Jätan tänasest suitsetamise maha," ütlesin kassapidajale. Näitsik vadistas, et see maksab nii palju ja ulatas kohvi. Maksin naeratades, tänasin ja lahkusin. Rüübates kohvi, sõitsin koju.

Koju jõudes, ootas mind see see hull vanamutt. "Kurat, kas ta tahab mind mu elu lõpuni sõimata," kirusin ma. Juba enne, kui jõudsin väljuda, hakkas ta mind sõimama, selle olematu koera pärast. Seekord ma ei tahtnud temast välja teha, see mul õnnestus kuni korteri ukseni. Siis viskas üle, haarasin jope taskust rahatähe, sajase, ja toppisin selle mutile suhu. Jama, teen ikka igasugust tsirkust täna. Vanamammi tõmbas raha suust välja, jõllita seda ja pani naeru lagistades oma korteri poole ajama. "Olgu tal siis hea päev." mõtlesin ma ja põgenesin oma korterisse.

Korteri esikusse jõudes tundsin end kindlana, see on minu räpane ja lagunev kindlus. Nii kui sõna räpane käis mu peast läbi, olin ma tagasi autos ja järgmisel hetkel poes puhastusvahendeid ja prügikotte ostmas. "Huvitav küll, kust pagana päralt need ideed küll täna tulevad," mõtlesin ma, "vist ei oleks tohtinud neid aegunuid praekartuleid süüa." Ostude üle rahul, sõitsin koju. Laadisin ostetud kaubad tuppa ja hakkasin koristama. Huh, see oli raske, sest tolmukiht oli kindlasti oma kümme sentimeetrit paks ja mustad nõud küündisid laeni. Ka prügi tuli mitu kotitäit. Seda välja viies, märkasin oma autoloksu. Tajusin, et ka autosisemus tahab puhastamist ja mul oli õigus. Autot koristades silmasin ennem ostetud kohvitopsi. Võtsin selle ja tahtsin selle juba prügikotti vista, kui silmasin, et keegi on sinna telefoninumbri kritseldanud. Panin huvi pärast selle kohvitopsi kõrvale ja koristasin edasi. Varsti oli ka auto puhas, masinast leitud prügi leidis tee prügikasti. Tuppa minnes selle kohvitopsi kaasa, et toas uurida, kellele see number võiks kuuluda.

Tagasi korterisse jõudes, ma ei tundnud seda enam ära, mõtlesin, et olen kohaga eksinud. Ei olnud, see oli ikka minu kodu. Seda puhtust silmitsedes tundsin end mustana ja läksin dušši alla. Seal lõin laulu lahti, mis isegi seljatas majaomaniku stereo. Ajasin ka habet, sest see oli selliseks kasvanud, nagu parmudel. Loomulikult, ma ei tundnud end peeglist ära, sest see mees, kes hommikul vastu vahtis, oli karvane, räpane ahvipärdik. Vot see oli alles stiilne muutus. Edasi läksin oma riidekapi kallale, mul oli see täitsa olemas. Leidsin, et mul on mõned riideesemed, mida pole kandnud, toppisin need selga ja üllatus üllatus. Ma nägin päris normaalne välja. Jäin endaga muutumisega rahule ja istusin diivanile hige tõmbama.

Diivanil olles, silmasin seda kohvitopsi. "Mis siis ikka, helistan sellele numbrile, täna on niigi ulmeline päev," mõtlesin kuskil kaugustes lennates. Valisin numbri, kutsus, tahtsin juba katkestada, kuid oli juba hilja, telefon võeti vastu.
"Tervis!" kogelesin torusse. "Tere! võta mind poole tunni pärast sealt tanklast peale, kust sa täna kohvi ostsid," vastas naishääl, mille järel kõne lõpetati. Jäin hämmeldunud olekuga diivani peale istuma. "Kas minna või mitte? Või on see mingi sitapea haige nali?" käisid mõtted peast läbi. Kui olin kuskil kümme minutit omaette arutlenud, otsustasin, et mis seal ikka, elu on seiklus.

Bensiinijaama jõudes oli juba parajalt pime. Parkisin auto nähtavale kohale ja jäin autosse ootama,et mis saab. Peas käisid veel mõtted, et ei ole veel hilja uttu tõmmata ja, et ei tea millise persevesti otsa võid sattuda. Aga oli juba hilja, autouks avanes ja mu kõrvale istus näitsik, kes oli mulle ennist kohvi müünud.
"Tere, mu nimi on Tiina," ütles ta.
"Tervist, mina olen Artur," tutvustasin end vastu ja vaatasin seda piigat, endal mitmed küsimused peas keerlemas.
"Mis sa teha tahad?" küsisin äsja tuttavaks saanud Tiinalt.
"Läheks sööma kuskile, mul on kõht nii tühi," oli mu küsimuse vastuseks.
"Aga valmistaks koos mõne roa, näiteks minu juures, kui sobib," pakkusin ma välja.
"Ja, muidugi, see on hea mõte, teeks midagi lihtsat ja maitsvat, näiteks praekartuleid, need on nii head," vadistas mu kõrvalistuja.
"Praekartulid," pomisesin moka otsast, samal ajal meenudes hommikusöök, mis mingi ime läbi sees püsis, "võime ikka teha."
"Super," kiljatas Tiina.
Käivitasin automootori ja sõit läks poodi.

Poe poole sõites vestlesime, et kust selline idee, et kohvitopsile oma number kirjutada ja anda see võhivõõrale. Selgus, et see oli kihlvedu. Mina osutusin sellepärast väljavalituks, et nägin selline ohutu mõmmik välja. Me naersime vaikselt selle peale ja vestlesime muudel teemadel edasi. Niimoodi vesteldes jõudsime poodi, ostsime kõik vajaliku, et teha korralikud praekartulid. Mu õhtukaaslane sokutas ostukorvi ka pudeli veini. Maksin kassas ja sõit läks minu poole edasi.

Loomulikult me vestlesime veel ja jää aina sulas meie vahel. Korteri ukse tabas mind järjekordne üllatus. Keegi oli küttepuid mulle jätnud, imelik, aga terve oli selline olnud. Mis siis ikka, tuba vajab, kütmist ja haarasin puud sülle, kuskil veel kõlkus toidukott ka. Tegin Tiinale ukse lahti ja jäin ootama, et millal ta minema jookseb. Tavaliselt neiud põgenesid, sest mu korter oli paras peldik. Aga siis meenus, et ma koristasin täna. Mu kaaslane astus siise ja kiitis, kui puhas kõik on. Ma punastasin nagu kooliplika, sest ta oleks pidanud mu korterit ennem nägema. Ta äratas mind mu mõtetest ja palus asjad kööki tuua, ta oli juba selle asukoha kindlaks teinud.
"Mina hakkan süüa tegema" ütles Tiina, " sina tee ahju tuli, jahe on."
Välgukiirusel olin ahju alla tuld tegemas. Sain selle kiirelt ülesse. Siis suundusin Tiinale kööki appi.

Kartulid said varsti valmis ja me asusime neid ahju ees diivanil sööma, avasin kveinipudeli. Sõime kartuleid, rüüpasime veini ja vaatasime ahjus praksuvaid puid, kuidas leegid neid ahnelt neelavad. Naaberkorterist kostis majaomaniku stereomaksit mahe joogamuusika. Ju siis oli naabrinaise iga laupäevane joogaõhtu kätte jõudnud. Mõnus! Me vestlesime niikaua, kuni Tiina jäi diivanile magama, sest tal oli pikk vahetus olnud. Ka puud oli ahjus lõpuni põlenud. Kohendasin süsisid, et kindel olla, et mingit leeki pole. Ei olnud, võisin rahulikult ahjuukse ja korstnasiibri sulgeda. Pärast seda võtsin kapi otsast välivoodi, sest diivanil magas Tiina, ja tegin endale aseme, enne pikali heitmist kohendasin veel oma ööbija tekki. Pärast seda heitsin oma asemele ja mõtlesin: "Oli ikka imelik laupäev," ja uinusin.

Lõpp

17. september - Silver meisterdab

Tegusa päeva tulemuseks on see, et nüüd on mul koht, kuhu panna oma sokid, aluspüksid ja veel midagi.

Gerli ja Meelis

Hommik. Järjekordne seest tühi hommik minu elus. Ärkan jälle võõras voodis, kerge peavaluga. Mu kõrval lamab järjekordne ohver. Selleks on seekord ingli näoga brünett, kes magab veel õndsat und. Ma tõusen voodist ja otsin oma alukaid, need vedelevad kuskil teises toa nurgas, sinna, kuhu need öösel suure kaarega lendasid. Aluspüksid jalga tõmmanud ja sokid ka, suundun ma oma teksaseid ja t-särki otsima, ma juba tean, kust neid leida - esikust. Jah, just seal rebis see kena näitsik mult need jalast ja seljast. Oi, küll ta oli ikka kiimane, tahtis juba taksos alustada. Õnneks sai teda taltsutada ja kenasti voodisse viidud. Jah, olen vanamoeline, mulle meeldib voodis seksida. Seal need riideesemed ongi, keset esiku põrandat känkras. Topin t-särgi selga ja tõmban teksad jalga ja suundun WC-sse. sest põis pakatab uriinist. Õnneks teen selle asutuse asukoha kiiresti kindlaks ja olengi poti ääres, kergendustunne on taevalik, vahest võiks selle tunde kätte surra. Pesen käed ja suundun kööki - pea valutab.

Esimene klaas vett kaob kiiruga kurku ja enesetunne paraneb. Lasen kraanist veel ühe klaasi vett ja istun laua taha mõtlema. Mõtlen sellest, et mis eile õhtul ja öösel toimus. Kuid ei mingit erinevust varasematest situatsioonidest, võib olla ainult see, et neiuke, kelle ära võrgutasin on uus, aga nemad on alati uued. Ainult harva võrgutan sama vana näitsikut, kellega olen varem kohtunud, võrgutanud ja maganud. Aga jah, stsenaarium on muidu sama. Valin väljaminemise õhtul koha, kuhu minna. Tavaliselt on selleks mõni baar, klubi, pubi või mõni muu koht, kus on noori näitsikuid. Lähen sinna enne, kui on liiga palju rahvast. Valin istumiseks koha, kust avaneb vaade suurem osa kohale. Tellin endale joogi ja hakkan ümbrust jälgima, et leida ohvrit. Mõnikord tuleb ohver minu juurde, aga enamasti valin ma ta ise välja ja liginen talle. Alustan juttu, alguses tõrjuvad, kuid siis leebuvad. Mul on osav suuvärk ja ma oskan neidudega suhelda. Siis tulevad mängu joogid, muidugi need, mis näitsikutele meeldivad. Muidugi ei unusta vestlemist, aga tavaliselt räägivad nemad ja mina kuulan hoolikalt, sest see on oluline faktor. Olenevalt kohast toimub ka muid tegevusi: piljardi mängimist, tantsimist, karaoke laulmist ja nii edasi. Mõne aja pärast on mu ohvrid valmis voodisse minema. Toimub takso tellimine ja nende poole sõit. Enda poole ma neide ei vii, ei ole vaja neil teada, kus ma elan. Kohale jõudes maksan taksoarve ja suundume sisse. Sees olles teeme mõned dringid, kuid enamasti mitte. Tavaliselt on väike eelmäng ja siis seks, mõnikord isegi mitu raundi, Pärast seda neiukesed uinuvad, ka mina sulen siis silmad ja jään magama. Nii oli oli ka eile õhtul ja öösel, kõik toimus vanu radu pidi. Oeh, ma vihkan end vahest selle pärast, kuida ma ei suuda ühegi neiga kaua koos olla. Ma tüdinen neist kiiresti, ning seepärast eelistangi üheöö suhteid.

Mu mõtteid katkestab hommikumantli sahin. Kergitan silmi ja mu ees seisab ingli näoga brünett, kel nimeks Gerli: Ta naeratab mulle ja ütleb pehmel toonil: "Tere hommikut! Kas soovid kohvi?" "Tere hommikut sullegi! Muidugi sooviks kohvi, " vastan tasasel häälel. Ma vaatan, kuidas Gerli seab valmis kohvimasina ja lülitab selle sisse. Kuid mind ei huvita enam see kohv, vaid see kena näitsik roosas siidises hommikumantlis. Ta on õrn ja ilus.Aga mu lendu läinud mõistust maandab taas tema hääl: "Kas soovid kohvi koos suhkruga ja koorega?" "Jah," vastan kiirelt, kuigi ma joon musta kohvi ilma suhkruta. Mu vastuse peale asetatakse laua pealesuhkrutoos ja koorekann, mis on valgest portselanist, ka kohvikruusid on sellised. Need toimetused tehtud ja kohv valmimas, istub ta toolile ja naeratab kelmikalt, endal kummaline säde silmis.

Ma tajun, kuidas jalad muutuvad nõrgaks ja maailm tahab kaduda. Joon kiirelt lonksu vett, kuid see ei aita, mu sees on torm, mis tahab välja. Kuid enne, kui jõuan midagi teha, on neiu mu embuses ja huuled ja keel oma tegemas oma tööd. Juba lendavad riided, ning olengi köögipõrandal inglinäoga Gerliga seksimas. Veel pöörasem ja vallatum kui öösel. Ta oigab kõvasti, siis käib läbi temast värin ja ta jääb vaikselt minu peale lebama. Samal ajal sain ka mina lahti, selliselt, et pilt tahtis kaduda, kui õnneks jään ikka teadvusele. Seal me siis lebame, köögipõrandal üksteise embuses ja silmsidet hoidmas. Kaua, ei tea, pole oluline, aga momendi rikub ära põranda jahedus. Gerli tõuseb, paneb endale hommikumantli ümber ja väljub köögist. Mina jään lamama, sest ei suuda veelpüsti tõusta. Kaua ma lamada, ei saa, sest inglike on tagasi, koos oma ühe hommikumantliga. Ta ulatab selle mulle. Tõusen üles, võtan hommikumantli ja panen selle selga, see on nii mõnus ja pehme.

Me istusime laua taha, et koguda end. "Kohv!!!!" hüüdis ta korraga ja hüppas toolilt püsti. Kohv oli mul üldse meelest meelest läinud, aga nüüd, kus see meenus, tekkis selle järele isu küll. Juba oli Gerli kohvi valamas, selle aroom meeli erutamas. Kohv valatud, istus ta rahulikult maha, naeratas ja küsis: "Kas kohv on hea?" "Ojaa, kohv on super, kuid sina oled veel parem," ütlesin veidike väriseval häälel, sest keha alles toibus hiljutisest fantastseksist.Vastuseks sain kavala pilgu, mis ajas pea sassi.

Seal me siis olime, jõime kohvi ja vaatasime üksteisele silma, sõnu polnud vaja. Need oleksid olnud sel hetkel üleliigsed. Ma tundsin end seitsmendas taevas olevat. Sel hetkel ma tajusin, et tühjus mu seest kaob, seda tõrjus välja ingel Gerli. "Sellega on kõik, lõpp nendel üheöö suhetel. Minu kaaslaseks saab Gerli," mõtlesin ma omaette sügavalt. Mu sügavaid mõtteid katkestas inglike küsimusega: "Meelis. Kas see oli üheöö suhe või on see midagi enamat?" "See on midagi enamat Gerli, vastasin talle, ning suudlesin teda pikalt ja kirglikult.

Lõpp

Neiu ja noormees

Kevad, külm tuul puhus ja taevast katsid hallid pilved. Üks noormees seisis keset seda kevadet, ise millegi üle mõeldes, silmitsedes üht väikest maja eemal. Ta süütas sigareti, muutudes veel mõtlikumaks, ikka silmitsedes seda väikest vana ja päevinäinud maja.

Endalegi märkamatult oli noormees sigareti kustutanud, majale liginenud ja uksele koputanud. Ta tahtis lahkuda, kuid oli juba liiga hilja, uks avati.

Seal nad siis seisid, kaks noort inimest, vaatasid teineteisele otsa, mitte ühtegi sõna ei tulnud nende huulilt. Korraga langes neiu noormehe rüppe, puhkedes nutma, ka noormees poetas paar pisarat. Nii see olekski võinud kesta, kuid neid katkestas koera vali haugatus. Neiu tõstis pead ja ütles: ,, Lähme sisse, külm on.”

,,Kas võin sulle midagi pakkuda?” küsis neiu vaikselt. ,,Kruus külma vett,” vastas noormees. Neiu ulatas vett, kuid märkas, et kauaoodatud külalise käed on sidemes, mis verest läbi imbunud. ,,Taevake, mis sinuga juhtunud on?” küsis neiu, pillates kruusi maha, mis purunes tuhandeks tükiks. ,,See, see ei ole midagi, ütles noormees, peites käed varrukatesse. Ma tulin sulle ütlema, et ma külastan sind viimast korda, mind sa enam ei näe, see kuhu ma lähen, sinna ära tule järgi, palun sind.” Enne kui neiu jõudis vastada, katkes unenägu, ise üleni külma higiga kaetud. ,,See oli ainult uni,” mõtles ta, samas endal kummaline tunne sees. Sel ööl ta enam ei uinunud, vaid vähkres voodis, niimoodi jõudis kätte hommik.

Nii kui valgeks läks, koputati uksele. Neiu läks avama, hinges ärevus. Uksel oli keegi võõras, ta ulatas kirja ning lahkus. Kiirustades avas neiu kirja ja luges. See oli ta armastatu surmateade, kes suri gangreeni, mis sai alguse käehaavanditest. Olles kirja läbi lugenud, kukkus ta ukse ette maha ja puhkes nutma, ise mõeldes:,,Miks, miks pidi nii minema?” Seal ta siis lamas, vihma ja tuule räsida.

Lõpp

Üksik hunt ja teeline

Öö. Külm veebruari öö, taevas tähed ja täiskuu. Üks inimene kõndis kiirustades mööda metsateed. See inimolend paistis kartvat midagi. Ju siis oli selles süüdi öö, sest sellisel ajal liikusid ringi ainult metsloomad ja ööolendid. Korraga kostis südant lõhestav ulg, mis tarretas vere kõigis veresoontes. Rännuline seisatas ja uuris ümbruskonda. Leidmata midagi kahtlast, liikus ta edasi. Äkitselt jooksis tema eest läbiv tume vari, mispeale teeline võpatas ja seisatas. Ta vaatles kaua piirkonda, kuid enam ei olnud midagi kahtlast. Hiline rännuline hakkas veel kiiremalt edasi kõndima, samm sarnanes juba kergele sörgile. Korraga ta tundis, et keegi jälgib teda, ta pööras pead ja piilus seljataha. Seal avanes hirmu äratav vaatepilt - kari hunte, kõigil kihvad irevil, karvad turris ja silmis metsik tuluke. "See on minu lõpp," käis noore neiu peast läbi mõte kiire. Jah, meie hiliseks rännuliseks osutus naisterahvas, kel vähe eluaastaid õlgadel.
Seal siis meie noor neiuke seisis ja vaatas, kuidas hundid valmistusid ründama, hakates tema poole liikuma. Neiu langes põlvili, sulges silmad ja jäi ootama, et millal metsakutsud ta eluküünla kustuvad, jäädavalt. Kuid rünnakut ei tulnud, vaid kostus vihane lõrin koos hammaste lõksumistega, nende helide vahele kostis ka haledaid niutsatusi. Neiuke avas silmad ja nägi kummalist vaatepilti. Hundikarja keskel oli teistest suurem ja tumedama karvaga susi, kes võitles teiste huntidega. Algul paistis, et üksik hunt jääb karjale alla, kuid niimoodi ei läinud. Hundikarjas oli palju vigastatuid ja väsinud hunte, kelle võitlusvaim hakkas langema. Seda tajus susikarja liider, ta urahtas valjult, mille peale hundid võssa kargasid ja raginal põgenesid. Võitlusplatsile jäi see üksik, tumeda karvaga susi, kes kurnavast lahingust väljus võitjana, aga ka tema oli läbi. Ta varises sinna samasse maha.
Seda kõike vaatas neiu tardunult pealt, kuidas tema elukest kaitstakse ja kui võitlus lõppes, vabanes neiu, teda haaranud transist. Ta tõusis, ligines vaiksel sammul lebava hundi poole. Hunt ei reageerinud, ta oli meelemärkuse kaotanud. Neiuke silmitses hunti, nägi kuidas susi haavadest niriseb verd ja rohkesti. Meie noor neiu teadis, et ta peab tegema midagi oma elupäästja heaks. Ta haaras õrnalt hundi käppadest ja hakkas elupäästjat kaitsvasse võssa vedama, susi oli parajalt raske. Võsas murdis neiu hulgi kuuseoksi ja tegi neist aseme, mille peale ta oma patsiendi veeretas. Siis hakkas ta haavu hundi tohterdama, selleks võttis ta märsist pudeli metsakohinat ja paar linast särki, need oli ta saanud naaberküla memmelt. Neiuke puhastas hoolikalt oma elupäästja haavu, susil küll korraks hambad välkusid, aga see oli ka korraks. Kui see toiming oli tehtud, sidus meie tohterdaja hundi haavad õrnalt, kuid korralikult kinni. Pärast seda otsis neiu oma reisipaunast midagi, peale lühikest otsingut leidis ta selle - see oli tekk, mis oli ka naaberküla memmelt saadud. Neiu asetas teki hoolikalt susi peale. See tehtud, seisis ta veel seal natuke ja vaatas mõtlikult hunti ja hakkas kodu poole tõttama. Kuigi mets oli ikka sama hirmutav kui enne ja ohud võisid ikka varitseda iga puu taga, jõudis meie noor rännuline tervelt koju.
Vahejuhtumist oli möödas juba päris mitu nädalat. Meie neiukese elu kulges vanat viisi, kodus toimetades. Siiski, miskit oli muutunud. Ta mõtted oli hajevil ja sassis, ikka ja jälle mõtles ta sellele ööle, mõtted muudkui keerlesid vapra hundi ja metsiku võitluse ümber. Siis ühel päeval, kui väljas hakkas hämarduma, koputas keegi uksele. Neiuke läks ust avama, sest ta oli üksi kodus. Koputajaks oli habetunud, salkus juustega ja räbalais noormees. Enne kui neiu midagi öelda jõudis, kõneles noormees. "Tervist, ma tõin sulle kuuluva riideeseme tagasi. Tänutäheks, et mu elu päästsid, annan ma sulle noore metskitse, " ütles noormees tumedal, kuid sõbralikul häälel ja ulatas temakesele teki ja värskelt murtud kitsekese. Neiuke võttis teki ja kitse sõnatult vastu. Kui meie noor neiu üllatusest vabanes ja tundmatuga rääkida tahtis, nägi ta viimast kuuri taha kadumas, ta kukutas asjad maha ja tõttas noormehele järgi. Kuuri taga ei olnud kedagi, neiu vaatas korraks metsapiiri poole ja nägi sinna poole jooksvat tuttavat kuju -suurt, tumeda karvaga hunti.

Lõpp

Metsatark metsas.

Tegin aastaid tagasi ühe video, kummalise. Vaadake ja mõelge. Videot saab näha siit.

***

Olen kai peal, nii üksildane see paik,
Külm tuul puhub mulle jäiselt näkku, külmetab mu näo,
Ei ole kuhugi peituda,
Olen meretuule valduses, siin vanal hallil kail,
Tema otsustada ei ole, kas pääsen siit või mitte,
Siis tuul näitab oma jõudu,
Korjab üles vee ja loobib laineid vastu kaid,
Kuid kai on rahulik,
Ei liigu ta kuskile, ikka vaikselt lamab ta keset mererohelist vett,
Ka mina olen paigal, vaatan, kuidas üksik poi keset meresinist vett hulbib,
Justkui ootaks kedagi,
Siis tuul raugeb, ei loobi ta laineid võimsaid,
Vaid pritsib kaid hellalt mereveega, justkui õrritaks teda,
See vaikeelu kestab hetke või paar,
Aeg pole oluline siin vanal hallil kõledal kail,
Korraga tuul tõstab jälle vett ja loobib veel võimsamaid laineid vastu kaid,
Kai ikka rahulik, ei tee ta tuulest ega lainetest välja,
Ta ikka lamab rahulikult keset meresinirohelist vett,
Kuid mina sain märjaks, paar tilka pudeneb mu pealt,
Justkui pisarad oleks need, merepisarad soolased,
Tahaks kuivatada end, kui ei söanda seda teha,
Kardaks nagu kedagi solvata,
Siis loobungi mõttest kuivatada end,
Jään märjana kai peale seisma,
Ei taha ma veel lahkuda, kuigi tuul viskab aina rohkem ja rohkem vahuseid laineid mu peale,
Äkitselt vaikus, tuul lõpetab lainte loopimise,
Ka päike piilub mind pilvelaama tagant nagu uudishimulik poisike,
Ma seisan edasi, päike piilub ja tuul vaikib,
Kuid kaua ta ei vaiki, varsti sosistab üks iilike mu kõrva,
Mõned tuulised read,
"Sa võid minna, oled piisavalt lõdisenud siin kail,
Mis on vana hall ja kõle, kuid sõbralik,
mine nüüd, et külastada meid jälle,"
Sellega lõppeb iili jutt,
Ma seisan veel hetke,
Ja siis hakkan liikuma, kodu poole sammuma,
Ning teid, mu sõpru kai, tuul ja meri, külastan ma ükspäev jälle.