***

Olen kai peal, nii üksildane see paik,
Külm tuul puhub mulle jäiselt näkku, külmetab mu näo,
Ei ole kuhugi peituda,
Olen meretuule valduses, siin vanal hallil kail,
Tema otsustada ei ole, kas pääsen siit või mitte,
Siis tuul näitab oma jõudu,
Korjab üles vee ja loobib laineid vastu kaid,
Kuid kai on rahulik,
Ei liigu ta kuskile, ikka vaikselt lamab ta keset mererohelist vett,
Ka mina olen paigal, vaatan, kuidas üksik poi keset meresinist vett hulbib,
Justkui ootaks kedagi,
Siis tuul raugeb, ei loobi ta laineid võimsaid,
Vaid pritsib kaid hellalt mereveega, justkui õrritaks teda,
See vaikeelu kestab hetke või paar,
Aeg pole oluline siin vanal hallil kõledal kail,
Korraga tuul tõstab jälle vett ja loobib veel võimsamaid laineid vastu kaid,
Kai ikka rahulik, ei tee ta tuulest ega lainetest välja,
Ta ikka lamab rahulikult keset meresinirohelist vett,
Kuid mina sain märjaks, paar tilka pudeneb mu pealt,
Justkui pisarad oleks need, merepisarad soolased,
Tahaks kuivatada end, kui ei söanda seda teha,
Kardaks nagu kedagi solvata,
Siis loobungi mõttest kuivatada end,
Jään märjana kai peale seisma,
Ei taha ma veel lahkuda, kuigi tuul viskab aina rohkem ja rohkem vahuseid laineid mu peale,
Äkitselt vaikus, tuul lõpetab lainte loopimise,
Ka päike piilub mind pilvelaama tagant nagu uudishimulik poisike,
Ma seisan edasi, päike piilub ja tuul vaikib,
Kuid kaua ta ei vaiki, varsti sosistab üks iilike mu kõrva,
Mõned tuulised read,
"Sa võid minna, oled piisavalt lõdisenud siin kail,
Mis on vana hall ja kõle, kuid sõbralik,
mine nüüd, et külastada meid jälle,"
Sellega lõppeb iili jutt,
Ma seisan veel hetke,
Ja siis hakkan liikuma, kodu poole sammuma,
Ning teid, mu sõpru kai, tuul ja meri, külastan ma ükspäev jälle.