Onul oli raske rauast süda. Ühel õhtul koju tulles, avastas ta, et söök oli tegemata ja lapsed hooleta. Naist ei kusagil. Otsis siit ja sealt, kuid majast naist ei leidnud. Teel karjaaedikusse, et ehk naine kannab hoolt loomade eest, kiikas onu korraks heinaküüni. Seal ta siis avastas, et naine hullab heinaküünis naaberküla mehega. Karistus oli kärmelt tulemas. Onu tõstis mõõga ja langetas kindlalt ja sihitult. Naise pea veeres küüni nurka. Libe naaberküla mees oli hiilinud juba küüniukseni, et siis päkkadele valu anda. Kaugemale ta ei jõudnud, sest onu haaras hangu ja saatis sihtmärgi poole teele. Nagu ka mõõk, nõnda tabas ka hang kindlalt sihtmärki. Läbistades raipe südame ja kopsud. Ning va naaberküla reo varises korisedes küüni põrandale maha. Kuid sellega polnud veel karistus lõppenud. Onu kutsus paar ustavat sulast ja suundus naaberkülla. Ta teadis küll, kus see neetud hing elas. Kohale jõudnud, ei mõelnud onu kaua, plaan oli juba siis valmis haudund ta peas, kui lembelinde nägi. Ja nii ta siis talitas oma plaani järgi. Röövis peretütre ja vara ja süütas pereõnne rikkuja talu põlema. Alles pärast kõike seda suundus onu rahuliku südamega koju. Selline oli minu onu, kel rinnus tuksus raudne süda.
No comments:
Post a Comment