Gerli ja Meelis

Hommik. Järjekordne seest tühi hommik minu elus. Ärkan jälle võõras voodis, kerge peavaluga. Mu kõrval lamab järjekordne ohver. Selleks on seekord ingli näoga brünett, kes magab veel õndsat und. Ma tõusen voodist ja otsin oma alukaid, need vedelevad kuskil teises toa nurgas, sinna, kuhu need öösel suure kaarega lendasid. Aluspüksid jalga tõmmanud ja sokid ka, suundun ma oma teksaseid ja t-särki otsima, ma juba tean, kust neid leida - esikust. Jah, just seal rebis see kena näitsik mult need jalast ja seljast. Oi, küll ta oli ikka kiimane, tahtis juba taksos alustada. Õnneks sai teda taltsutada ja kenasti voodisse viidud. Jah, olen vanamoeline, mulle meeldib voodis seksida. Seal need riideesemed ongi, keset esiku põrandat känkras. Topin t-särgi selga ja tõmban teksad jalga ja suundun WC-sse. sest põis pakatab uriinist. Õnneks teen selle asutuse asukoha kiiresti kindlaks ja olengi poti ääres, kergendustunne on taevalik, vahest võiks selle tunde kätte surra. Pesen käed ja suundun kööki - pea valutab.

Esimene klaas vett kaob kiiruga kurku ja enesetunne paraneb. Lasen kraanist veel ühe klaasi vett ja istun laua taha mõtlema. Mõtlen sellest, et mis eile õhtul ja öösel toimus. Kuid ei mingit erinevust varasematest situatsioonidest, võib olla ainult see, et neiuke, kelle ära võrgutasin on uus, aga nemad on alati uued. Ainult harva võrgutan sama vana näitsikut, kellega olen varem kohtunud, võrgutanud ja maganud. Aga jah, stsenaarium on muidu sama. Valin väljaminemise õhtul koha, kuhu minna. Tavaliselt on selleks mõni baar, klubi, pubi või mõni muu koht, kus on noori näitsikuid. Lähen sinna enne, kui on liiga palju rahvast. Valin istumiseks koha, kust avaneb vaade suurem osa kohale. Tellin endale joogi ja hakkan ümbrust jälgima, et leida ohvrit. Mõnikord tuleb ohver minu juurde, aga enamasti valin ma ta ise välja ja liginen talle. Alustan juttu, alguses tõrjuvad, kuid siis leebuvad. Mul on osav suuvärk ja ma oskan neidudega suhelda. Siis tulevad mängu joogid, muidugi need, mis näitsikutele meeldivad. Muidugi ei unusta vestlemist, aga tavaliselt räägivad nemad ja mina kuulan hoolikalt, sest see on oluline faktor. Olenevalt kohast toimub ka muid tegevusi: piljardi mängimist, tantsimist, karaoke laulmist ja nii edasi. Mõne aja pärast on mu ohvrid valmis voodisse minema. Toimub takso tellimine ja nende poole sõit. Enda poole ma neide ei vii, ei ole vaja neil teada, kus ma elan. Kohale jõudes maksan taksoarve ja suundume sisse. Sees olles teeme mõned dringid, kuid enamasti mitte. Tavaliselt on väike eelmäng ja siis seks, mõnikord isegi mitu raundi, Pärast seda neiukesed uinuvad, ka mina sulen siis silmad ja jään magama. Nii oli oli ka eile õhtul ja öösel, kõik toimus vanu radu pidi. Oeh, ma vihkan end vahest selle pärast, kuida ma ei suuda ühegi neiga kaua koos olla. Ma tüdinen neist kiiresti, ning seepärast eelistangi üheöö suhteid.

Mu mõtteid katkestab hommikumantli sahin. Kergitan silmi ja mu ees seisab ingli näoga brünett, kel nimeks Gerli: Ta naeratab mulle ja ütleb pehmel toonil: "Tere hommikut! Kas soovid kohvi?" "Tere hommikut sullegi! Muidugi sooviks kohvi, " vastan tasasel häälel. Ma vaatan, kuidas Gerli seab valmis kohvimasina ja lülitab selle sisse. Kuid mind ei huvita enam see kohv, vaid see kena näitsik roosas siidises hommikumantlis. Ta on õrn ja ilus.Aga mu lendu läinud mõistust maandab taas tema hääl: "Kas soovid kohvi koos suhkruga ja koorega?" "Jah," vastan kiirelt, kuigi ma joon musta kohvi ilma suhkruta. Mu vastuse peale asetatakse laua pealesuhkrutoos ja koorekann, mis on valgest portselanist, ka kohvikruusid on sellised. Need toimetused tehtud ja kohv valmimas, istub ta toolile ja naeratab kelmikalt, endal kummaline säde silmis.

Ma tajun, kuidas jalad muutuvad nõrgaks ja maailm tahab kaduda. Joon kiirelt lonksu vett, kuid see ei aita, mu sees on torm, mis tahab välja. Kuid enne, kui jõuan midagi teha, on neiu mu embuses ja huuled ja keel oma tegemas oma tööd. Juba lendavad riided, ning olengi köögipõrandal inglinäoga Gerliga seksimas. Veel pöörasem ja vallatum kui öösel. Ta oigab kõvasti, siis käib läbi temast värin ja ta jääb vaikselt minu peale lebama. Samal ajal sain ka mina lahti, selliselt, et pilt tahtis kaduda, kui õnneks jään ikka teadvusele. Seal me siis lebame, köögipõrandal üksteise embuses ja silmsidet hoidmas. Kaua, ei tea, pole oluline, aga momendi rikub ära põranda jahedus. Gerli tõuseb, paneb endale hommikumantli ümber ja väljub köögist. Mina jään lamama, sest ei suuda veelpüsti tõusta. Kaua ma lamada, ei saa, sest inglike on tagasi, koos oma ühe hommikumantliga. Ta ulatab selle mulle. Tõusen üles, võtan hommikumantli ja panen selle selga, see on nii mõnus ja pehme.

Me istusime laua taha, et koguda end. "Kohv!!!!" hüüdis ta korraga ja hüppas toolilt püsti. Kohv oli mul üldse meelest meelest läinud, aga nüüd, kus see meenus, tekkis selle järele isu küll. Juba oli Gerli kohvi valamas, selle aroom meeli erutamas. Kohv valatud, istus ta rahulikult maha, naeratas ja küsis: "Kas kohv on hea?" "Ojaa, kohv on super, kuid sina oled veel parem," ütlesin veidike väriseval häälel, sest keha alles toibus hiljutisest fantastseksist.Vastuseks sain kavala pilgu, mis ajas pea sassi.

Seal me siis olime, jõime kohvi ja vaatasime üksteisele silma, sõnu polnud vaja. Need oleksid olnud sel hetkel üleliigsed. Ma tundsin end seitsmendas taevas olevat. Sel hetkel ma tajusin, et tühjus mu seest kaob, seda tõrjus välja ingel Gerli. "Sellega on kõik, lõpp nendel üheöö suhetel. Minu kaaslaseks saab Gerli," mõtlesin ma omaette sügavalt. Mu sügavaid mõtteid katkestas inglike küsimusega: "Meelis. Kas see oli üheöö suhe või on see midagi enamat?" "See on midagi enamat Gerli, vastasin talle, ning suudlesin teda pikalt ja kirglikult.

Lõpp

Neiu ja noormees

Kevad, külm tuul puhus ja taevast katsid hallid pilved. Üks noormees seisis keset seda kevadet, ise millegi üle mõeldes, silmitsedes üht väikest maja eemal. Ta süütas sigareti, muutudes veel mõtlikumaks, ikka silmitsedes seda väikest vana ja päevinäinud maja.

Endalegi märkamatult oli noormees sigareti kustutanud, majale liginenud ja uksele koputanud. Ta tahtis lahkuda, kuid oli juba liiga hilja, uks avati.

Seal nad siis seisid, kaks noort inimest, vaatasid teineteisele otsa, mitte ühtegi sõna ei tulnud nende huulilt. Korraga langes neiu noormehe rüppe, puhkedes nutma, ka noormees poetas paar pisarat. Nii see olekski võinud kesta, kuid neid katkestas koera vali haugatus. Neiu tõstis pead ja ütles: ,, Lähme sisse, külm on.”

,,Kas võin sulle midagi pakkuda?” küsis neiu vaikselt. ,,Kruus külma vett,” vastas noormees. Neiu ulatas vett, kuid märkas, et kauaoodatud külalise käed on sidemes, mis verest läbi imbunud. ,,Taevake, mis sinuga juhtunud on?” küsis neiu, pillates kruusi maha, mis purunes tuhandeks tükiks. ,,See, see ei ole midagi, ütles noormees, peites käed varrukatesse. Ma tulin sulle ütlema, et ma külastan sind viimast korda, mind sa enam ei näe, see kuhu ma lähen, sinna ära tule järgi, palun sind.” Enne kui neiu jõudis vastada, katkes unenägu, ise üleni külma higiga kaetud. ,,See oli ainult uni,” mõtles ta, samas endal kummaline tunne sees. Sel ööl ta enam ei uinunud, vaid vähkres voodis, niimoodi jõudis kätte hommik.

Nii kui valgeks läks, koputati uksele. Neiu läks avama, hinges ärevus. Uksel oli keegi võõras, ta ulatas kirja ning lahkus. Kiirustades avas neiu kirja ja luges. See oli ta armastatu surmateade, kes suri gangreeni, mis sai alguse käehaavanditest. Olles kirja läbi lugenud, kukkus ta ukse ette maha ja puhkes nutma, ise mõeldes:,,Miks, miks pidi nii minema?” Seal ta siis lamas, vihma ja tuule räsida.

Lõpp

Üksik hunt ja teeline

Öö. Külm veebruari öö, taevas tähed ja täiskuu. Üks inimene kõndis kiirustades mööda metsateed. See inimolend paistis kartvat midagi. Ju siis oli selles süüdi öö, sest sellisel ajal liikusid ringi ainult metsloomad ja ööolendid. Korraga kostis südant lõhestav ulg, mis tarretas vere kõigis veresoontes. Rännuline seisatas ja uuris ümbruskonda. Leidmata midagi kahtlast, liikus ta edasi. Äkitselt jooksis tema eest läbiv tume vari, mispeale teeline võpatas ja seisatas. Ta vaatles kaua piirkonda, kuid enam ei olnud midagi kahtlast. Hiline rännuline hakkas veel kiiremalt edasi kõndima, samm sarnanes juba kergele sörgile. Korraga ta tundis, et keegi jälgib teda, ta pööras pead ja piilus seljataha. Seal avanes hirmu äratav vaatepilt - kari hunte, kõigil kihvad irevil, karvad turris ja silmis metsik tuluke. "See on minu lõpp," käis noore neiu peast läbi mõte kiire. Jah, meie hiliseks rännuliseks osutus naisterahvas, kel vähe eluaastaid õlgadel.
Seal siis meie noor neiuke seisis ja vaatas, kuidas hundid valmistusid ründama, hakates tema poole liikuma. Neiu langes põlvili, sulges silmad ja jäi ootama, et millal metsakutsud ta eluküünla kustuvad, jäädavalt. Kuid rünnakut ei tulnud, vaid kostus vihane lõrin koos hammaste lõksumistega, nende helide vahele kostis ka haledaid niutsatusi. Neiuke avas silmad ja nägi kummalist vaatepilti. Hundikarja keskel oli teistest suurem ja tumedama karvaga susi, kes võitles teiste huntidega. Algul paistis, et üksik hunt jääb karjale alla, kuid niimoodi ei läinud. Hundikarjas oli palju vigastatuid ja väsinud hunte, kelle võitlusvaim hakkas langema. Seda tajus susikarja liider, ta urahtas valjult, mille peale hundid võssa kargasid ja raginal põgenesid. Võitlusplatsile jäi see üksik, tumeda karvaga susi, kes kurnavast lahingust väljus võitjana, aga ka tema oli läbi. Ta varises sinna samasse maha.
Seda kõike vaatas neiu tardunult pealt, kuidas tema elukest kaitstakse ja kui võitlus lõppes, vabanes neiu, teda haaranud transist. Ta tõusis, ligines vaiksel sammul lebava hundi poole. Hunt ei reageerinud, ta oli meelemärkuse kaotanud. Neiuke silmitses hunti, nägi kuidas susi haavadest niriseb verd ja rohkesti. Meie noor neiu teadis, et ta peab tegema midagi oma elupäästja heaks. Ta haaras õrnalt hundi käppadest ja hakkas elupäästjat kaitsvasse võssa vedama, susi oli parajalt raske. Võsas murdis neiu hulgi kuuseoksi ja tegi neist aseme, mille peale ta oma patsiendi veeretas. Siis hakkas ta haavu hundi tohterdama, selleks võttis ta märsist pudeli metsakohinat ja paar linast särki, need oli ta saanud naaberküla memmelt. Neiuke puhastas hoolikalt oma elupäästja haavu, susil küll korraks hambad välkusid, aga see oli ka korraks. Kui see toiming oli tehtud, sidus meie tohterdaja hundi haavad õrnalt, kuid korralikult kinni. Pärast seda otsis neiu oma reisipaunast midagi, peale lühikest otsingut leidis ta selle - see oli tekk, mis oli ka naaberküla memmelt saadud. Neiu asetas teki hoolikalt susi peale. See tehtud, seisis ta veel seal natuke ja vaatas mõtlikult hunti ja hakkas kodu poole tõttama. Kuigi mets oli ikka sama hirmutav kui enne ja ohud võisid ikka varitseda iga puu taga, jõudis meie noor rännuline tervelt koju.
Vahejuhtumist oli möödas juba päris mitu nädalat. Meie neiukese elu kulges vanat viisi, kodus toimetades. Siiski, miskit oli muutunud. Ta mõtted oli hajevil ja sassis, ikka ja jälle mõtles ta sellele ööle, mõtted muudkui keerlesid vapra hundi ja metsiku võitluse ümber. Siis ühel päeval, kui väljas hakkas hämarduma, koputas keegi uksele. Neiuke läks ust avama, sest ta oli üksi kodus. Koputajaks oli habetunud, salkus juustega ja räbalais noormees. Enne kui neiu midagi öelda jõudis, kõneles noormees. "Tervist, ma tõin sulle kuuluva riideeseme tagasi. Tänutäheks, et mu elu päästsid, annan ma sulle noore metskitse, " ütles noormees tumedal, kuid sõbralikul häälel ja ulatas temakesele teki ja värskelt murtud kitsekese. Neiuke võttis teki ja kitse sõnatult vastu. Kui meie noor neiu üllatusest vabanes ja tundmatuga rääkida tahtis, nägi ta viimast kuuri taha kadumas, ta kukutas asjad maha ja tõttas noormehele järgi. Kuuri taga ei olnud kedagi, neiu vaatas korraks metsapiiri poole ja nägi sinna poole jooksvat tuttavat kuju -suurt, tumeda karvaga hunti.

Lõpp