Võitlus

Vedelen siin kanderaamil, mu küljes on voolikud ja andurid. Ma olen üleni sidemetes, mis on verest läbi imbunud ja need haisevad, lausa lämmatavalt. Kuid üks lõhn on veel tugevam, see on püssirohi, mis kuidagi ei taha sõõrmeist kaduda. Aga miks ma olen siin kanderaamil ja nõrgun aeglaselt verest tühjaks?

Kõik sai alguse pool aastat tagasi, sõbra sünnipäeval. Oi raisk, kõva pidu oli. Juua oli kõvasti, viinad, viskid, õlled, rummid, oi jeerum, terve pood oli vist jookidest tühjadeks ostetud. Ka sigarette, sigarillosid, sigareid ja muid selliseid põlevaid vigureid oli olemas. Narkot mu sõber ei tarbinud ja ühtegi narkarit ta peol ei olnud. Loomulikult oli ka söögipoolist, kuid sellest ma eriti ei hoolinud. Ma vaatasin läbul olevaid naisi, nii mõnigi neist oli vaba ja vallatu. Üks selline kargas mulle kohe peo alguses kaela. Me jõime, tegime lollusi ja kui pidu hakkas lõppema, läksime tema poole. Oh sa pele, ma pole eales sellises kohas käinud. Täielik rikkurite mõis, igal pool antiik, maalid ja muu rikkurite kraam. Ega mul ei antud aega molutada, kohe veeti teisele korrale ja hakkas kepp pihta. Raisk, hommikuni kestis see välja, siis sain natukeseks ajaks sõba silmale. Olin paar tundi magada saanud, kui mind kupatati välja, sest selle näitsiku toredad vanemad olid kohe kohe koju tulemas. Ega siis midagi, riided selga ja minema. Enne äraminekut sai veel telefoninumbrid üksteisele antud.

.Möödus nädal ja tütarlaps helistas, tahtis teine kokku saada.Olime paar tundi linnas ringi kõmpinud, kui näitsik mulle kõrva sositas, et hakkame käima. Mis seal ikka, ma olin ka hetkel vaba ja neiuke tundus täitsa tore olevat. Nii meie suhe alguse sai. Tegime kõike, mis suhtes inimesed teevad. Jalutasime, lobisesime, käisime teatris, kinos, baarides ja paljudes muudes kohtades. Vahest tegime keppi kah. Kuid kepp ei olnud selle suhte juures kõige olulisem, olulisem oli see, et ma sain selle neiuga koos olla ja ennast vabalt tunda. Aga siis juhtus midagi. Me saime aina vähem kokku, mõnikord kui kokku pidime saama, siis ta tihti ei ilmunud kohale. Suhe hakkas jahenema. Ma hakkasin asja uurima ja see, mis ma teada sain, ajas ikka vihale küll. Selgus karm tõde, ta snoobidest vanemad olid meie suhte vastu. Need sitapead olid palganud mingid jõmmid, kes hoidsid tütarlapsel silma peal ja ei lasknud tal minuga kohtuda. Aga vaatamata segavatele faktoritele, tema lollid vanemad ja need turakad jõmmid, saime ühel õhtul kokku. Jalutasime pargis ja vestlesime tulevikust. Õhtu edenes ilusasti, kui korraga tabas mind lõuahaak ja paiskas mind sillutisele. Virutajaks oli üks neist ahvidest, nad olid leidnud meid, kuradi värdjad sellised. Seal vedeledes ma mõistsin, et ilma lahinguta ma siit ei lahku. Haarasin lähedal vedeleva suure munakivi, kargasin püsti ja lajatasin ühele neist piki pead. See sitakas kukkus maha, järelikult löök oli piisavalt tugev. Ma ei saanud kaua oma seismist tähistada, sest mind paisati jälle maha ja anti jalaga takka veel. Mu mahapaiskaja seisis minu ees ja irvitas, ma ei sallinud sellist irvitamist. Hüppasin püsti ja sihtisin oma rusikaga tema kollaseid hambaid, aga ta raisk põikles kõrvale. Tema asemel ma tabasin seda teist sitapead, kes oli tuikudes teise seljataha jõudnud, kus ta loomulikult sai minu rusikaga tuttavaks. Ta vaarus paar sammu taha poole, endal veri ninast nirisemas. Teine oli samal ajal kõrval ja jälgis võitlust. Järsku oli tema näos näha ehmatust, ma vaatasin teist kaabakat, ta oli haaranud oma püstoli. Ta tulistas terve magasini minu pihta tühjaks, ainult mõni kuul vihises mööda. Langedes taas sillutisele, kuulid keres ja nende poolt tekitatud aukudest veri välja nõrgumas, ma nägin, kuidas jõmmid haarasid uimastatud tütarlapse ja põgenesid.
Nii ma sattusingi siia kanderaamile, nende voolikute ja andurite külge aheltatuna. Sa vana raisk, pilt hakkab jälle kaduma ja kaobki.......


"Ärka, ärka üles!" hüüdis neiu ja raputas mind. Ma tegin silmad lahti ja nägin enda kõrval tütarlast, kelle pärast ma alles hiljuti unes võitlesin.

LÕPP