Raudse südamega onu

Onul oli raske rauast süda. Ühel õhtul koju tulles, avastas ta, et söök oli tegemata ja lapsed hooleta. Naist ei kusagil. Otsis siit ja sealt, kuid majast naist ei leidnud. Teel karjaaedikusse, et ehk naine kannab hoolt loomade eest, kiikas onu korraks heinaküüni. Seal ta siis avastas, et naine hullab heinaküünis naaberküla mehega. Karistus oli kärmelt tulemas. Onu tõstis mõõga ja langetas kindlalt ja sihitult. Naise pea veeres küüni nurka. Libe naaberküla mees oli hiilinud juba küüniukseni, et siis päkkadele valu anda. Kaugemale ta ei jõudnud, sest onu haaras hangu ja saatis sihtmärgi poole teele. Nagu ka mõõk, nõnda tabas ka hang kindlalt sihtmärki. Läbistades raipe südame ja kopsud. Ning va naaberküla reo varises korisedes küüni põrandale maha. Kuid sellega polnud veel karistus lõppenud. Onu kutsus paar ustavat sulast ja suundus naaberkülla. Ta teadis küll, kus see neetud hing elas. Kohale jõudnud, ei mõelnud onu kaua, plaan oli juba siis valmis haudund ta peas, kui lembelinde nägi. Ja nii ta siis talitas oma plaani järgi. Röövis peretütre ja vara ja süütas pereõnne rikkuja talu põlema. Alles pärast kõike seda suundus onu rahuliku südamega koju. Selline oli minu onu, kel rinnus tuksus raudne süda.

Ibauudised siit ja sealt I

Tallinna linn seab sisse lumekoristusmaksu

Tallinna linna volikogu võttis täna (08.12.10) vastu uue maksu. See on lumekoristusmaks, mis hakkab kehtima 1. jaanuarist 2011. Maks võeti sellepärast vastu, sest linn ei tule enam toime kvaliteetse lumekoristusega. Saadud raha eest loodetakse lumi Tallinna linnast jäädavalt ja lõplikult ära rookida.

Maksukohustus on kõigil linnas elavatel inimestel. Maksu hakkavad iga nädal sisse kasseerima MUPO töötajad. MUPO töötajad saavad selleks spetsiaalse koolituse inkasso firmade spetsialistidelt. Maksukasseerijad saavad varustusse ka puust nuia ja pipragaasi. Need on selleks, kui tekib maksu nõudmisel raskusi.

Jõustuv lumekoristusmaks ei ole kõigile ühesuurune, sest Tallinnas elab väga erinevate sissetulekutega kodanikke. Pensionäridelt ja muulastelt küsitakse üks euro nädalas. Töötutelt ei küsita midagi, kuid nendele antakse rohelised helkurvestid ja Hiinas toodetud lumelabidad. Nad saavad lumekoristuse eest miinimumpalka ja lõunaks lahjat suppi. Tallinna linnas õppivad üliõpilased peavad maksma viis eurot nädalas. Lisaks peavad nemad oma isiklike lumelabidatega käima lund rookimas. Tudengid saavad tasuks veel lahjemat suppi kui töötud. Ülejäänutelt küsitakse kuuest kuni kümne euroni lumekoristusmaksu. See vastavalt sellele, kuidas nägu meeldib.

Kui küsiti, et kas makse on ka võimalik näha Eesti kroonides, siis vastuseks tuli meerilt, et teil kõigil eurokalkulaatorid olemas. Soovis veel lõbusat rehkendamist.

K*rat, Lapimaal on ka soojem, kui minu toas

Nagu pealkirjast võib järeldada, on teema väga tõsine. Samas ka natuke (hale)naljakas. Milles siis point täpsemalt on? Kohe seletan täpsemalt. Nimelt elan ühes Kalamaja korteris. Kalamajale kohaselt on tegemist puumajaga, kus korter asub. Korter ise on korralik, remont tehtud ja puha. Ainult väike aga on juures - tuhande (W) vatine elektriradiaator. See oli nüüd väike sissejuhatus minu loole.

Nimelt, täna hommikul ärkasin ma kaks tundi varem üles, sest toas oli s*taks külm. Algul mõtlesin, et radikas on otsad andnud. Ajasin end püsti ja kobisin radikat kontrollima. See oli korras, õhkas sooja välja, aga ikkagi... Toas oli külm ja mina tahtsin veel magada. Tõmbasin siis mingi pusa selga ja püksid jalga, ning kobisin tagasi teki alla. Aga mida enam ei olnud oli uni ja ikka oli külm. Mul ei jäänud muud üle, kui üles ärgata ja hakata liigutama, muidu oleks hetkel jääpurikas. Aga kuidas ma sooja sain? Lihtne, tõmbasin endale veel pikavarrukatega särgi pusa alla, soojad sokid jalga ja kruus kuuma kohvi. Te nüüd küsite, et miks ma kütet juurde ei keeranud. Lihtne vastus, see ei oleks eriti aidanud. Mitme tunni pärast oleks mingit muutust tundnud, vot nii.

Kuid milles on probleem, et tuba külm on? Ei, ma ei hakka praegust talve süüdistama. Talv nagu talv ikka - lumine ja külm. Vastus on selles samas radiaatoris. On mitmeid põhjuseid, miks see ei saa oma tööga korralikult hakkama. Esiteks see, et radiaator on tuhande vatine (W). Seda on vähe ligi kolmekümne ruutmeetrise toa soojaks kütmiseks. Nimelt kehtib reegel tuhat vatti kümne ruutmeetri kohta. Seega jääb hetkel puudu kaks tuhat vatti (W), et tuba korralikult soe oleks. Teiseks see, et ta on korteri köögi poolsemas nurgas ja see on jama. Nimelt kööginurk on soe, aga niinimetatud elutoa ja magamistoa nurk on jahedamad. Asi selles, et õhuringlus ei ole küllalt hea ja soojem õhk ei jõua tihti sinna kuhu vaja. Kuid mis lahendus oleks? Lahendus on lihtne, tuleb osta endale õliradiaator (ratastel) ja see keset tuba panna, kütmise ajaks ainult. Muidugi peab see olema õige vati (W) arvuga, et see saaks oma tööga hakkama. Mina näen lahendust hetkel sellisena.

Ma tean, et teid on kogu selle loo ajal üks küsimus piinanud, nimelt... Mis see temperatuur siis oli? Ja mina vastan, et ei tea. Kuidas ei tea? Lihtne, nimelt mul ei ole termomeetrit. Seega ma ei oska tõesti öelda, et kui soe mu korter on. Mis siis ikka, termomeeter tuleb ka muretseda, sest ilma selleta on kergelt jama. Nüüd siis kõik ja järgmise korrani. Juhul kui ma ei ole vahepeal inimjäätiseks ära külmunud.

Külmas säilib inimene paremini!!!

Valk und pauk III - Sushi ja Lordi

Tere kallid blogilugejad! Nüüd on siis see aeg, kus Silver võttis end kätte ja kirjutab midagi siia. Paljust on kirjutada, ma loodan, et on ja kui ei ole, siis võlla ja otsus ei kuulu edasi kaebamisele. Täna tahan ma kirjutada kahest teemast. Mis need on? See selgub siis, kui loete edasi. Aga aitab jamast ja asume teemade kallale.

Esimene teema puudutab söömist ja erinevate maade kööke. Õigemini tuleb juttu ühe maa köögist - Jaapan. Mis meenub teile, kui juttu tuleb selle maa söökidest? Sushi, ma arvan, et paljudele meenub just see. Ja just nimelt sushist tuleb juttu. Nimelt juhtus hiljuti (13.11.2010) selline juhtum, et ma proovisin ühe sushiroa ära. Mina, kes tavaliselt kala ei söö, rõhutan ei söö, sõin sushit. Kuidas see siis juhtus? Kohe räägin. See laupäev (13.11.2010) sain kokku Anzelikaga. Kuna väljas oli parajalt halb ilm, siis otsustamine, et võiks aega veeta kuskil pubis või nii. Anzelika pakkus välja, et võiks minna Woodstocki. Aga siis? Ma ei tea, mis mul hakkas ja küsisin temalt, et kas ta sushit on varem on söönud. Ei olnud, seega sündis otsus, et võiks minna, Teadsin üht kohta, kus pidi hea sushi olema, tänu Annile. Selleks oli Sushi Cat Roosikrantsi tänaval. Seadsime sammud sinna poole. Kohale jõudes tabas üllatus. Koht oli kinni ja avamiseni 45 minutit. Asi oli selles, et laupäeval tehakse Sushi Cat 13.00 lahti ja keegi meist seda ei teadnud. Siit õppetund, ole alati valmistunud. Kuna väljas oli parajalt niru ilm, siis otsustasime ikkagi Woodstocki minna. Aga seal ju ei pakuta sushit, küsite te nüüd mu kallid lugejad. Õigus, tuline õigus teil. Nimelt sinna me ei jõudnudki, sest teele jäi veel üks sushikoht- restoran Sakura. Ja sinna me suundusime. Koht oli kena ja viisakas. Istusime siis laua taha ja meile toodi menüüd. Ja siis, ha ha, hakkas tõsine mõttetöö pihta. Mida võtta ja proovida. Ega me suutnudki alguses midagi välja valida. Siis saabus ettekandja ja küsis, et kas oleme otsustanud. Hmmm, kas me olime seda nägu? Ei, seda me kindlasti polnud. Kuid lahendus oli varnast võtta, küsisin, et mida tema soovitab. Kuid selleks vastuseks ma ei olnud küll valmis. Nimelt oli ta uus ja ei osanud eriti midagi soovitada, kuid vähemalt ta teadis, et millised on populaarsemad, tellitumad road. Mida me tellisime, see selgub pärast. Nüüd joogi juurde. Ega sellegi juures polnud lihtne, sest meile oli unustatud tuua joogimenüüd ja endal ka aru peas polnud, et seda küsima minna. Kuid see lahenes ka, lihtsalt. Seal meie ettekandja neiuke oskas aidata. Nüüd siis selle juurde, et mida sõime ja jõime. Söögiks oli Yamato maki, see kuulub makizushi alla. Nii oli menüüs kirjas (http://www.restoransakura.ee/?page_id=155). Joogiks oli Calpico (Calpis, http://en.wikipedia.org/wiki/Calpis). Meil olid samad söögid ja joogid. Ma tean, see pole eriti loominguline, aga elame üle. Nüüd siis minu arvamus sellest kõigest. Kui toit lauale toodi, oli aeg meenutada, kuidas pulkadega söömine käis. Sellest oli tükk aega möödas, kuid midagi ikkagi meenus. See selleks. Vaagnal oli Yamato maki, mingid punased laastud (hiljem selgus, et see oli marineeritud ingver), wasabi. Eraldi pisikeses kannus oli mingi tumepruun kaste, mida ma ei tuvastanud, mis see oli ja ei küsinud ka (jobu!). Kuidas oli ka, küsite. Esimene tükk, mida proovisin, oli ilma kastmeta ja wasabita. Ma mälusin seda tükki päris kaua, kuidagi ei suutnud alguses alla neelata. See keerles ja keerles suus, kuid lõpuks läks alla. Ju siis kultuuriline šokk oli nii suur. Maitse oli kergelt magus, kuid hea. Järgmine tükk läks alla kastmega, see läks juba kergemalt kui esimene. Kõige paremini maitses see sushi wasabiga, see oli hõrgutav ja ei olnud probleeme alla minemisega. Marineeritud ingver oli mõnus ja vürtsikas. Nii palju toidust ja nüüd joogi juurde. Calpico oli mõnus ja värskendav jook Yamato maki kõrvale. Täpselt sobis sinna toidu kõrvale, minu arvates. Me oleks veel midagi söönud, aga Anzelikal sai aeg kahjuks otsa ja ta pidi lahkuma. Saatsin ta ilusasti ära. Kuid õhku jäi rippuma see, et Jaapani kööki tasub edasi proovida, sest tekkis uudishimu.

Igatahes, kui järgmine kord lähen Jaapani restorani, siis pean enne kodutööd ikka tegema. Uskuge mind, seda tasub teha. Ja ma tean, kelle poole pöörduda, et mitte jobuna välja näha. Selleks inimeseks on Anni. Ma usun, et tema teab nii mõndagi ja ma juba ootan tema küsimusi ja kommentaare selle teema kohta. Aga mis ma ütlen selle teema lõpetuseks, hmmm. Ma ütlen seda, et proovige julgelt, see ei võta tükki küljest. Pealegi, see on mõnus vaheldus Eesti köögist.

Teine teema on Lordi kontsert ja muljed sellest. That was awesome!!! Kuid nii lühidalt seda kokku ei võta. Aga alustame siis. See toimus 08.11.2010, parajalt külm esmaspäev. Kuidas ma sinna sain? Kristjan, mu vend, võitis kaks tasuta pääset ja kutsus mind kaasa. Miks ka mitte, mõtlesin mina. Ja ma ei kahetse, et läksin. Seda, mis seal toimus, on natuke raske sõnadesse ümber panna, kuid eks ma annan oma parima. Esiteks Lordi oma kostüümidega, nähtud nii videotes kui ka piltidel, aga ikkagi, oma silmaga on see ikkagi midagi muud. Kuid see polnud ainus. Laulude vahepeal tehti ka muud tsirkust. Millal aeti keegi teibasse või lõigati pea maha. Üks "pätt" isegi löödi kitarriga surnuks, seda tegi Ox (basskitarrist). Veel oli seal muid lahedaid aksessuaare. Mõned näited: tossuheitja, nagu leegiheitja, ainult lasi tossuvälja; ämbritäis igasuguseid jäsemeid; Mr Lordi tiivad ja nii edasi. Sellest tossuheitjast lasti tossu rahvale otse näkku ja mõnusalt kohe. Samas oli ühes lava nurgas skelett keda üritati tappa/elustada, ei saandki täpselt aru. See kõik oli nagu muusikaline õudusfilm. Vot, just seda see kõige rohkem meenutas, enam paremini kokku võtta ei saa. Minu soovitus teile on see, et minge ise Lordi kontserdile ja saage sellest osa. Ok, ma mõistan, et paljud ei kuula Lordit ja neile ei meeldi Lordi, aga... Kohale võiksite ikka minna, sest sellist nalja iga päev ei näe. Lõpetuseks tänan veel oma venda Kristjanit, tänu kellele ma sinna kontserdile sain. Üks kõva õhtu oli.

See on siis nüüd kõik. Sissejuhatusest sai öeldud, et paljust on kirjutada ja ongi, kuid kõike head ei saa ju ühte patta panna. Ma loodan, et ikka pääsen võllast. Aga seekord on kõik. Ja loodan, et järgmine kirjutis, ei teki siia lehele jälle miljon aasta pärast.

Kohtumispaik on seal, kus oled sina!

Meelelahutus-Geneetilised-Grupp-Stress-Tossajad

Täna võtame siis luubi alla suitsetamise. Miks? Tuli tuju sellest kirjutada ja ma ei hakka propageerima (vähemalt proovin seda vältida), et kui hea on suitsu kimuda ja kui kõva mees/naine sa oled, kui sul pläru kollaste hammaste vahel on ja nii ja nii edasi. Muidugi on see teema mulle hinge lähedane ja ka valus teema, sest ka mina tossan. Kes nüüd seda ei teadnud, siis siin on minu ülestunnistus teile. Ma ei hakka siin pajatama, et kuidas keegi suitsetamise juurde jõudis, neid lugusid on palju. Enamjaolt need on samad nt sõber tegi, pakkus mulle ka või tahtsin olla seltskonnaga võrdne ja jälle nii edasi. Ja ma ei hakka rääkima suitsetamise kahjulikusest, sest selleks on omaette kirjandus, vahest ka ilusate piltidega (mmm, suitsukops, nämm). Seega ma võtan suurendusklaasi alla selle, et miks inimesed teevad suitsu. Ja ma tean, et see on ära leierdatud teema, kõik oskavad sellest rääkida ja kõik on kõvad analüütikud. Aga ma tahan ka särada, seega laske mul laliseda. Ja nüüd teema kallale.

Esimene põhjus on see, et seltskond, kus viibid, seal paljud persoonid suitsetavad. Ja sina, va nõrk inimeseloom, teed ka koos nendega. Kuid kui sa oled tegijam vend, siis sul ei ole vaja sigarette, et end seltskonda smuugeltada. Sa lööd nad pahviks isiksusega ja sellest piisab. Aga jah, kui sa ei ole nii tugev, siis leiad enda tee seltskonda suitsunurgast. Räägid seal inimestega juttu, rebid nalja, pakud suitsu ja oled muidu sõbralik. Ning su tee seltskonda on olemas. Muidugi oled ka sellest ajast suitsetaja, sest sa leiad, et nii saab lihtsamini ja ei pea oma erilise trikke tegema, et sind tähele pandakse. Ka sõprusringkondades/tutvusringkondades on nii. Suistusnurgas jookseb jutt ladusamalt ja seal on elavamad diskussioonid kui mujal. Ja seega sa leiad end jälle kurilkast (suitsunurk), koni hambus ja plära ajamas. Siin kohal ma ei kutsu inimesi üles seltskondlikule suitsetamisele, sest saab ka teisiti. Nt mul on sõpru/tuttavaid, kes suitsu ei tee, aga ikkagi on seltskonnas ja tunnevad end seal vabalt. Vot nii. Seega esimene liik suitsetajaid on Grupp-Tossajad.

Teiseks ja vahest ka kõige levinum põhjus on stress/mure/šokk/närvilisus. Jah, panen need kõik julmalt ühte patta ja teen neist hautise. Mõni küll nüüd kortsutab kulmu, aga no andke andeks. Seega inimesed suitsetavad, et oma vaimset olukorda tasakaalustada. On ju teada, et suits rahustab, aga siin kohal olgu mainitud ka see, et osadele see ei mõju. Kuid nendele, kellele see avaldab efekti, siis nemad läidavad sigareti ja tunnevad end paremalt kui varem. Kuid ka siin on alternatiivid olemas. No mis need siis on. Nt stressipallid, teed, ravimid ja see nimekiri on pikk, kuid saate mõttele pihta küll. Ka mina olen sellistes teatud olukordades suitsu süütanud ja saanud tuge, aga... Ma ei kutsu inimesi seda teed valima, sest kui sa ühe korra nii teed, siis järgmine kordub jälle kõik ja oledki kimuja valmis. Jama ju. Seega, kui teil on väiksed/suured probleemid stressi/murega/šokiga/närvidega, siis ärge haarake suitsupakki, vaid otsige alternatiive. Selle grupi suitsejad võtan ma nimetuse alla Stress-Tossajad.
Kolmas põhjus, üks totakamaid, on igavus. Jah, just nii. Inimesed imevad pläru, sest neil pole tegevust. Sellistel hetkedel hakkavad mõtted ümber suitsu keerlema ja järgmisel hetkel oled kurilkas tobitamas. Ja seda juhtub korduvalt. Jälle s*tt lugu. Ka mul on nii olnud. Kuid ka siin on lahendus. Selleks on tegevuse leidmine, mis viib su mõtted suitsust eemale. Olgu selleks siis söögi tegemine, muusika kuulamine, mida iganes vaim välja välgatab. Need inimesed on Meelelahutus-Tossajad.
Viimase põhjuse mõtlesin seda teksti kirjutama hakates välja. Need on geenid. Naerge naerge, aga varsti mingid teadased avastavad suitsetamisegeeni. Või on nad juba seda teinud, pole kursis kahjuks. Sama lugu on ka selle alkoholismigeeniga. Mõte on ju lihtne, kui sul on olemas see teatud geen, siis on sul soodumus hakata suitsetajaks. Aga siin ma jätan kallitele lugejatele vaba voli oma vaimu kasutada ja selle vaimuvlgatuse üle mõelda. Mina nimetan neid plärutajaid Geneetilised-Tossajad.
Tegelikult on erinevaid suitsetajate liike kõvasti rohkem, aga sellest saab juba pika ja targa raamatu kirjutada. Kuid mina ei ole selleks pädev, et seda teha, seega peate leppima sellegamida mina siia kokku soperdasin. Lõpetuseks ütlen nii palju, et mina austan väga suitsuvabu inimesi, sest nemad on tegijad, kes suitsu ei tee.

Vaadake filmi "Suits", peaosas Jan Uuspõld.