Ibauudised siit ja sealt I

Tallinna linn seab sisse lumekoristusmaksu

Tallinna linna volikogu võttis täna (08.12.10) vastu uue maksu. See on lumekoristusmaks, mis hakkab kehtima 1. jaanuarist 2011. Maks võeti sellepärast vastu, sest linn ei tule enam toime kvaliteetse lumekoristusega. Saadud raha eest loodetakse lumi Tallinna linnast jäädavalt ja lõplikult ära rookida.

Maksukohustus on kõigil linnas elavatel inimestel. Maksu hakkavad iga nädal sisse kasseerima MUPO töötajad. MUPO töötajad saavad selleks spetsiaalse koolituse inkasso firmade spetsialistidelt. Maksukasseerijad saavad varustusse ka puust nuia ja pipragaasi. Need on selleks, kui tekib maksu nõudmisel raskusi.

Jõustuv lumekoristusmaks ei ole kõigile ühesuurune, sest Tallinnas elab väga erinevate sissetulekutega kodanikke. Pensionäridelt ja muulastelt küsitakse üks euro nädalas. Töötutelt ei küsita midagi, kuid nendele antakse rohelised helkurvestid ja Hiinas toodetud lumelabidad. Nad saavad lumekoristuse eest miinimumpalka ja lõunaks lahjat suppi. Tallinna linnas õppivad üliõpilased peavad maksma viis eurot nädalas. Lisaks peavad nemad oma isiklike lumelabidatega käima lund rookimas. Tudengid saavad tasuks veel lahjemat suppi kui töötud. Ülejäänutelt küsitakse kuuest kuni kümne euroni lumekoristusmaksu. See vastavalt sellele, kuidas nägu meeldib.

Kui küsiti, et kas makse on ka võimalik näha Eesti kroonides, siis vastuseks tuli meerilt, et teil kõigil eurokalkulaatorid olemas. Soovis veel lõbusat rehkendamist.

K*rat, Lapimaal on ka soojem, kui minu toas

Nagu pealkirjast võib järeldada, on teema väga tõsine. Samas ka natuke (hale)naljakas. Milles siis point täpsemalt on? Kohe seletan täpsemalt. Nimelt elan ühes Kalamaja korteris. Kalamajale kohaselt on tegemist puumajaga, kus korter asub. Korter ise on korralik, remont tehtud ja puha. Ainult väike aga on juures - tuhande (W) vatine elektriradiaator. See oli nüüd väike sissejuhatus minu loole.

Nimelt, täna hommikul ärkasin ma kaks tundi varem üles, sest toas oli s*taks külm. Algul mõtlesin, et radikas on otsad andnud. Ajasin end püsti ja kobisin radikat kontrollima. See oli korras, õhkas sooja välja, aga ikkagi... Toas oli külm ja mina tahtsin veel magada. Tõmbasin siis mingi pusa selga ja püksid jalga, ning kobisin tagasi teki alla. Aga mida enam ei olnud oli uni ja ikka oli külm. Mul ei jäänud muud üle, kui üles ärgata ja hakata liigutama, muidu oleks hetkel jääpurikas. Aga kuidas ma sooja sain? Lihtne, tõmbasin endale veel pikavarrukatega särgi pusa alla, soojad sokid jalga ja kruus kuuma kohvi. Te nüüd küsite, et miks ma kütet juurde ei keeranud. Lihtne vastus, see ei oleks eriti aidanud. Mitme tunni pärast oleks mingit muutust tundnud, vot nii.

Kuid milles on probleem, et tuba külm on? Ei, ma ei hakka praegust talve süüdistama. Talv nagu talv ikka - lumine ja külm. Vastus on selles samas radiaatoris. On mitmeid põhjuseid, miks see ei saa oma tööga korralikult hakkama. Esiteks see, et radiaator on tuhande vatine (W). Seda on vähe ligi kolmekümne ruutmeetrise toa soojaks kütmiseks. Nimelt kehtib reegel tuhat vatti kümne ruutmeetri kohta. Seega jääb hetkel puudu kaks tuhat vatti (W), et tuba korralikult soe oleks. Teiseks see, et ta on korteri köögi poolsemas nurgas ja see on jama. Nimelt kööginurk on soe, aga niinimetatud elutoa ja magamistoa nurk on jahedamad. Asi selles, et õhuringlus ei ole küllalt hea ja soojem õhk ei jõua tihti sinna kuhu vaja. Kuid mis lahendus oleks? Lahendus on lihtne, tuleb osta endale õliradiaator (ratastel) ja see keset tuba panna, kütmise ajaks ainult. Muidugi peab see olema õige vati (W) arvuga, et see saaks oma tööga hakkama. Mina näen lahendust hetkel sellisena.

Ma tean, et teid on kogu selle loo ajal üks küsimus piinanud, nimelt... Mis see temperatuur siis oli? Ja mina vastan, et ei tea. Kuidas ei tea? Lihtne, nimelt mul ei ole termomeetrit. Seega ma ei oska tõesti öelda, et kui soe mu korter on. Mis siis ikka, termomeeter tuleb ka muretseda, sest ilma selleta on kergelt jama. Nüüd siis kõik ja järgmise korrani. Juhul kui ma ei ole vahepeal inimjäätiseks ära külmunud.

Külmas säilib inimene paremini!!!

Valk und pauk III - Sushi ja Lordi

Tere kallid blogilugejad! Nüüd on siis see aeg, kus Silver võttis end kätte ja kirjutab midagi siia. Paljust on kirjutada, ma loodan, et on ja kui ei ole, siis võlla ja otsus ei kuulu edasi kaebamisele. Täna tahan ma kirjutada kahest teemast. Mis need on? See selgub siis, kui loete edasi. Aga aitab jamast ja asume teemade kallale.

Esimene teema puudutab söömist ja erinevate maade kööke. Õigemini tuleb juttu ühe maa köögist - Jaapan. Mis meenub teile, kui juttu tuleb selle maa söökidest? Sushi, ma arvan, et paljudele meenub just see. Ja just nimelt sushist tuleb juttu. Nimelt juhtus hiljuti (13.11.2010) selline juhtum, et ma proovisin ühe sushiroa ära. Mina, kes tavaliselt kala ei söö, rõhutan ei söö, sõin sushit. Kuidas see siis juhtus? Kohe räägin. See laupäev (13.11.2010) sain kokku Anzelikaga. Kuna väljas oli parajalt halb ilm, siis otsustamine, et võiks aega veeta kuskil pubis või nii. Anzelika pakkus välja, et võiks minna Woodstocki. Aga siis? Ma ei tea, mis mul hakkas ja küsisin temalt, et kas ta sushit on varem on söönud. Ei olnud, seega sündis otsus, et võiks minna, Teadsin üht kohta, kus pidi hea sushi olema, tänu Annile. Selleks oli Sushi Cat Roosikrantsi tänaval. Seadsime sammud sinna poole. Kohale jõudes tabas üllatus. Koht oli kinni ja avamiseni 45 minutit. Asi oli selles, et laupäeval tehakse Sushi Cat 13.00 lahti ja keegi meist seda ei teadnud. Siit õppetund, ole alati valmistunud. Kuna väljas oli parajalt niru ilm, siis otsustasime ikkagi Woodstocki minna. Aga seal ju ei pakuta sushit, küsite te nüüd mu kallid lugejad. Õigus, tuline õigus teil. Nimelt sinna me ei jõudnudki, sest teele jäi veel üks sushikoht- restoran Sakura. Ja sinna me suundusime. Koht oli kena ja viisakas. Istusime siis laua taha ja meile toodi menüüd. Ja siis, ha ha, hakkas tõsine mõttetöö pihta. Mida võtta ja proovida. Ega me suutnudki alguses midagi välja valida. Siis saabus ettekandja ja küsis, et kas oleme otsustanud. Hmmm, kas me olime seda nägu? Ei, seda me kindlasti polnud. Kuid lahendus oli varnast võtta, küsisin, et mida tema soovitab. Kuid selleks vastuseks ma ei olnud küll valmis. Nimelt oli ta uus ja ei osanud eriti midagi soovitada, kuid vähemalt ta teadis, et millised on populaarsemad, tellitumad road. Mida me tellisime, see selgub pärast. Nüüd joogi juurde. Ega sellegi juures polnud lihtne, sest meile oli unustatud tuua joogimenüüd ja endal ka aru peas polnud, et seda küsima minna. Kuid see lahenes ka, lihtsalt. Seal meie ettekandja neiuke oskas aidata. Nüüd siis selle juurde, et mida sõime ja jõime. Söögiks oli Yamato maki, see kuulub makizushi alla. Nii oli menüüs kirjas (http://www.restoransakura.ee/?page_id=155). Joogiks oli Calpico (Calpis, http://en.wikipedia.org/wiki/Calpis). Meil olid samad söögid ja joogid. Ma tean, see pole eriti loominguline, aga elame üle. Nüüd siis minu arvamus sellest kõigest. Kui toit lauale toodi, oli aeg meenutada, kuidas pulkadega söömine käis. Sellest oli tükk aega möödas, kuid midagi ikkagi meenus. See selleks. Vaagnal oli Yamato maki, mingid punased laastud (hiljem selgus, et see oli marineeritud ingver), wasabi. Eraldi pisikeses kannus oli mingi tumepruun kaste, mida ma ei tuvastanud, mis see oli ja ei küsinud ka (jobu!). Kuidas oli ka, küsite. Esimene tükk, mida proovisin, oli ilma kastmeta ja wasabita. Ma mälusin seda tükki päris kaua, kuidagi ei suutnud alguses alla neelata. See keerles ja keerles suus, kuid lõpuks läks alla. Ju siis kultuuriline šokk oli nii suur. Maitse oli kergelt magus, kuid hea. Järgmine tükk läks alla kastmega, see läks juba kergemalt kui esimene. Kõige paremini maitses see sushi wasabiga, see oli hõrgutav ja ei olnud probleeme alla minemisega. Marineeritud ingver oli mõnus ja vürtsikas. Nii palju toidust ja nüüd joogi juurde. Calpico oli mõnus ja värskendav jook Yamato maki kõrvale. Täpselt sobis sinna toidu kõrvale, minu arvates. Me oleks veel midagi söönud, aga Anzelikal sai aeg kahjuks otsa ja ta pidi lahkuma. Saatsin ta ilusasti ära. Kuid õhku jäi rippuma see, et Jaapani kööki tasub edasi proovida, sest tekkis uudishimu.

Igatahes, kui järgmine kord lähen Jaapani restorani, siis pean enne kodutööd ikka tegema. Uskuge mind, seda tasub teha. Ja ma tean, kelle poole pöörduda, et mitte jobuna välja näha. Selleks inimeseks on Anni. Ma usun, et tema teab nii mõndagi ja ma juba ootan tema küsimusi ja kommentaare selle teema kohta. Aga mis ma ütlen selle teema lõpetuseks, hmmm. Ma ütlen seda, et proovige julgelt, see ei võta tükki küljest. Pealegi, see on mõnus vaheldus Eesti köögist.

Teine teema on Lordi kontsert ja muljed sellest. That was awesome!!! Kuid nii lühidalt seda kokku ei võta. Aga alustame siis. See toimus 08.11.2010, parajalt külm esmaspäev. Kuidas ma sinna sain? Kristjan, mu vend, võitis kaks tasuta pääset ja kutsus mind kaasa. Miks ka mitte, mõtlesin mina. Ja ma ei kahetse, et läksin. Seda, mis seal toimus, on natuke raske sõnadesse ümber panna, kuid eks ma annan oma parima. Esiteks Lordi oma kostüümidega, nähtud nii videotes kui ka piltidel, aga ikkagi, oma silmaga on see ikkagi midagi muud. Kuid see polnud ainus. Laulude vahepeal tehti ka muud tsirkust. Millal aeti keegi teibasse või lõigati pea maha. Üks "pätt" isegi löödi kitarriga surnuks, seda tegi Ox (basskitarrist). Veel oli seal muid lahedaid aksessuaare. Mõned näited: tossuheitja, nagu leegiheitja, ainult lasi tossuvälja; ämbritäis igasuguseid jäsemeid; Mr Lordi tiivad ja nii edasi. Sellest tossuheitjast lasti tossu rahvale otse näkku ja mõnusalt kohe. Samas oli ühes lava nurgas skelett keda üritati tappa/elustada, ei saandki täpselt aru. See kõik oli nagu muusikaline õudusfilm. Vot, just seda see kõige rohkem meenutas, enam paremini kokku võtta ei saa. Minu soovitus teile on see, et minge ise Lordi kontserdile ja saage sellest osa. Ok, ma mõistan, et paljud ei kuula Lordit ja neile ei meeldi Lordi, aga... Kohale võiksite ikka minna, sest sellist nalja iga päev ei näe. Lõpetuseks tänan veel oma venda Kristjanit, tänu kellele ma sinna kontserdile sain. Üks kõva õhtu oli.

See on siis nüüd kõik. Sissejuhatusest sai öeldud, et paljust on kirjutada ja ongi, kuid kõike head ei saa ju ühte patta panna. Ma loodan, et ikka pääsen võllast. Aga seekord on kõik. Ja loodan, et järgmine kirjutis, ei teki siia lehele jälle miljon aasta pärast.

Kohtumispaik on seal, kus oled sina!

Meelelahutus-Geneetilised-Grupp-Stress-Tossajad

Täna võtame siis luubi alla suitsetamise. Miks? Tuli tuju sellest kirjutada ja ma ei hakka propageerima (vähemalt proovin seda vältida), et kui hea on suitsu kimuda ja kui kõva mees/naine sa oled, kui sul pläru kollaste hammaste vahel on ja nii ja nii edasi. Muidugi on see teema mulle hinge lähedane ja ka valus teema, sest ka mina tossan. Kes nüüd seda ei teadnud, siis siin on minu ülestunnistus teile. Ma ei hakka siin pajatama, et kuidas keegi suitsetamise juurde jõudis, neid lugusid on palju. Enamjaolt need on samad nt sõber tegi, pakkus mulle ka või tahtsin olla seltskonnaga võrdne ja jälle nii edasi. Ja ma ei hakka rääkima suitsetamise kahjulikusest, sest selleks on omaette kirjandus, vahest ka ilusate piltidega (mmm, suitsukops, nämm). Seega ma võtan suurendusklaasi alla selle, et miks inimesed teevad suitsu. Ja ma tean, et see on ära leierdatud teema, kõik oskavad sellest rääkida ja kõik on kõvad analüütikud. Aga ma tahan ka särada, seega laske mul laliseda. Ja nüüd teema kallale.

Esimene põhjus on see, et seltskond, kus viibid, seal paljud persoonid suitsetavad. Ja sina, va nõrk inimeseloom, teed ka koos nendega. Kuid kui sa oled tegijam vend, siis sul ei ole vaja sigarette, et end seltskonda smuugeltada. Sa lööd nad pahviks isiksusega ja sellest piisab. Aga jah, kui sa ei ole nii tugev, siis leiad enda tee seltskonda suitsunurgast. Räägid seal inimestega juttu, rebid nalja, pakud suitsu ja oled muidu sõbralik. Ning su tee seltskonda on olemas. Muidugi oled ka sellest ajast suitsetaja, sest sa leiad, et nii saab lihtsamini ja ei pea oma erilise trikke tegema, et sind tähele pandakse. Ka sõprusringkondades/tutvusringkondades on nii. Suistusnurgas jookseb jutt ladusamalt ja seal on elavamad diskussioonid kui mujal. Ja seega sa leiad end jälle kurilkast (suitsunurk), koni hambus ja plära ajamas. Siin kohal ma ei kutsu inimesi üles seltskondlikule suitsetamisele, sest saab ka teisiti. Nt mul on sõpru/tuttavaid, kes suitsu ei tee, aga ikkagi on seltskonnas ja tunnevad end seal vabalt. Vot nii. Seega esimene liik suitsetajaid on Grupp-Tossajad.

Teiseks ja vahest ka kõige levinum põhjus on stress/mure/šokk/närvilisus. Jah, panen need kõik julmalt ühte patta ja teen neist hautise. Mõni küll nüüd kortsutab kulmu, aga no andke andeks. Seega inimesed suitsetavad, et oma vaimset olukorda tasakaalustada. On ju teada, et suits rahustab, aga siin kohal olgu mainitud ka see, et osadele see ei mõju. Kuid nendele, kellele see avaldab efekti, siis nemad läidavad sigareti ja tunnevad end paremalt kui varem. Kuid ka siin on alternatiivid olemas. No mis need siis on. Nt stressipallid, teed, ravimid ja see nimekiri on pikk, kuid saate mõttele pihta küll. Ka mina olen sellistes teatud olukordades suitsu süütanud ja saanud tuge, aga... Ma ei kutsu inimesi seda teed valima, sest kui sa ühe korra nii teed, siis järgmine kordub jälle kõik ja oledki kimuja valmis. Jama ju. Seega, kui teil on väiksed/suured probleemid stressi/murega/šokiga/närvidega, siis ärge haarake suitsupakki, vaid otsige alternatiive. Selle grupi suitsejad võtan ma nimetuse alla Stress-Tossajad.
Kolmas põhjus, üks totakamaid, on igavus. Jah, just nii. Inimesed imevad pläru, sest neil pole tegevust. Sellistel hetkedel hakkavad mõtted ümber suitsu keerlema ja järgmisel hetkel oled kurilkas tobitamas. Ja seda juhtub korduvalt. Jälle s*tt lugu. Ka mul on nii olnud. Kuid ka siin on lahendus. Selleks on tegevuse leidmine, mis viib su mõtted suitsust eemale. Olgu selleks siis söögi tegemine, muusika kuulamine, mida iganes vaim välja välgatab. Need inimesed on Meelelahutus-Tossajad.
Viimase põhjuse mõtlesin seda teksti kirjutama hakates välja. Need on geenid. Naerge naerge, aga varsti mingid teadased avastavad suitsetamisegeeni. Või on nad juba seda teinud, pole kursis kahjuks. Sama lugu on ka selle alkoholismigeeniga. Mõte on ju lihtne, kui sul on olemas see teatud geen, siis on sul soodumus hakata suitsetajaks. Aga siin ma jätan kallitele lugejatele vaba voli oma vaimu kasutada ja selle vaimuvlgatuse üle mõelda. Mina nimetan neid plärutajaid Geneetilised-Tossajad.
Tegelikult on erinevaid suitsetajate liike kõvasti rohkem, aga sellest saab juba pika ja targa raamatu kirjutada. Kuid mina ei ole selleks pädev, et seda teha, seega peate leppima sellegamida mina siia kokku soperdasin. Lõpetuseks ütlen nii palju, et mina austan väga suitsuvabu inimesi, sest nemad on tegijad, kes suitsu ei tee.

Vaadake filmi "Suits", peaosas Jan Uuspõld.

Olid ajad, olid kombed

Raske on kommenteerida antud olukorda, aga ma arvan, et seda pole vaja. Miks? Lihtne, see nostalgia hõnguline videolõik räägib juba enda eest kõik ära. Head vaatamist!

Kollase meedia poolt sünnitatud staarid/ebardid

Kes nüüd ära arvas, millest nüüd juttu tuleb, võib kapist saia võtta. Jah, meil tuleb teemaks nüüd kollase meedia staarid. Kas pole mitte vahva? Me ju kõik armastame neid nii palavalt, ootame igav päev õhinal, et mis nad jälle tegid või siis ütlesid? Ühesõnaga, me ei saa kohe üldse ilma nendeta olla. Me lõpetame eksisteerimise, kui nende tegemisi uudistes enam kajastata. STOPP!!! See möla ajab juba oksele, ausalt ka. Ma ei eksi, kui ütlen, et paljudele käivad sellised tegelased närvidele ja kohe korralikult. Sukeldume siis kollasesse infomaailma ja surgime seal veidike aega.
Alustame sellest, et kust pärinevad need tegelased. Ja üllatus üllatus, nad ei ole tulnukad. Nad on inimesed, kes pärinevad meie ümbert. Nüüd tekib loomulikult küsimus, et kuidas saavad nendest "staarid", kes paeluvad paljude meeli. Siin on lihtne vastus, meedia sünnitab nad. Kas nad siis osalevad kuskil telesaates, kus kütavad kirgi rahval nii üles, et tuumareaktor on selle kõrval täielik null. Või satuvad uudistesse sellega, et teevad midagi, ükskõik mida, võimalusi on palju. Toon siin ühe näite. Ma ei hakka päris elust hetkel võtma, sest paljudel on tõsine kopsik nendest jobudest. Selle asemel, sünnitan ise ühe. Olukord on järgmine: On kolmapäeva õhtu, paljud eestlased vaatavad Kanal 2-st "Reporterit". Ühel hetkel Olaf Suuder teadvustab, et nüüd läheme külla Võrumaal elavale talunikule Aadu Õukale. Reportaaž tutvustab meile korralikku talupidamist ja selle peremeest. Meie Aadu siis räägib, et talle meeldib Presidendi pilsner ja sõbrad kutsuvad teda Sita-Aaduks. Nii, see lõik saab läbi ja arvate, et nüüd on kõik. Eksite, see oli alles proloog. Järgmine päev ilutseb Elu24-s "uudis" pealkirjaga: "Sita-Aadule maitseb Presidendi Pilsner". Tegelikult, see ei ole uudis, see on ... Ma ei oska hetkel end tõesti väljendada, aga te saate mõttele pihta küll. Lähme edasi. Meie staarialge kasutab arvutit ja oskab netis käia. Satub siis teine oma "uudise" peale ja sel hetkel võib peast käia läbi plõks, mis ütleb, et sa võid veel kuulsam olla, kui hetkel. Teine võimalus on see, et kollane meedia näeb temas potentsiaali ja võtab temaga ühendust või hakkab teda jälgima, et saada veel põrutavamaid "uudiseid" tema kohta. Tähendab, võimalusi on palju, kuidas saada kollase meedia staariks/ebardiks. Nii, jätkame. Läheb natuke aega mööda aega, kui Õhtulehes või Elu24-s on pealkiri: "Sita-Aadu otsib naist". Eks ta siis seal pajatab, miks eelmine naine ta maha jättis ja miks ta nüüd uut naisukest tahab. Ja kõiki huvitab see, ei tea nagu, mis mõttes. Aga igatahes, sain ma nüüd ühe staari/ebardi sünnitatud ja selleks polnud palju vaja pingutada.
Kuid miks ma sain sellega hakkama? Põhjuseid on palju, parajalt palju. Rahvale läheb peale selline lihtne meelelahutus. Neile meeldivad lihtsad ja labased uudised, mille üle saavad rääkida ja nad ei pea palju oma aju kasutama. Nad on laisad, neid huvitab ainult kärts ja mürts. Kui neile ette anda mõni tõsine uudis, siis nad leiavad selle igavana ja ei hakka oma aega selle peale raiskama, kuid peaks. Aga kui neile anda mõni kollase meedia staari/ebardi uudis. Siis nad leivad selles nii palju põnevust, et järgmised päevad on sisustatud ainult sellest rääkimisest, kuni järgmise "uudiseni". Inimesed ärge olge laisad ja hakake mõtlema. See on käsk.
Tagasi meie Sita-Aadu juurde. Elab siis meie staarihakatis oma elu kollases meedias, kuni ühe päevani, millal teda enam pole. Kuhu ta kaob, mis tast saab? Lihtne vastus. Inimesed tüdinevad temast, ta ei paku enam pinget. Seega, kollane meedia unustab ta sama lihtsalt, kui ta ilmale tõi. Jah, me hülgame oma Sita-Aadu, sest ta pole enam intrigeeriv ja sensatsiooniline. Seega, kollane meedia nii sünnitab kui ka tapab oma lapsed. Selline on elu ringkäik kollases maailmas.

Anu Saagim ja paljud teised, hakake MÕTLEMA!!!

Hevipeer, see on elustiil

Pealkiri ütleb juba kõik. Kui nüüd kellegile kohale ei jõua, siis mingu ta nüüd mõnele korralikule kontsertile. Mitte mingi suvalisele, vaid korralikule heavy metal konsale. Vaadake seal ringi, jälgige mõnda isendit seal, jooge õlut, saage tuttavaks võhivõõrastega, kuulake head muusikat ja samal ajal ennast tühjaks rahmeltades. Ja kui kontsert läbi, no siis teate küll mida teha. Kes koju, kes kuhugi edasi. Igatahes, kus iganes te hommikul ärkate, oma voodis, mingi võõra naise voodis, jah, neid võimalusi on tõesti palju, kus hommikul ärgata ja maailma taas avastama hakata. Seega on see moment, kus tasub järele mõelda, et mis kõik tehtud sai ja tegemata jäi eilsel kontsertil ja pärast seda. Ja sellele mõeldes, te ikka ja taas leiate, et heavy metal, see on elu.

Eilne Interituse ja U.D.O. kontsert oli ikka tase omaette. Suur aitäh kõigile, tänu kellele ma sinna sain. :D

Lõpetuseks laske kõik üks korralik hevipeer!!!

Vanaraud Kuusakoski ja KOHE!!!

On aeg pühendada ennast Tallinna ühistranspordile. Aga miks siis nüüd? Põhjuseks on see, et sellest olen tahtnud ammu kirjutada. Seega nüüd teema kallale. Oma igapäevasel liikumisel pean kasutama trolli ja trammi. Bussiga sõidan Tallinnas harva, aga kui teen venna jaoks kulleriteenust, siis tihtilugu buss on lliiklusvahend nr 1. Ja kui inimene nii palju ühistranspordi liiklusvahendeid kasutab, siis millagil ikka hakkad tähelepanu pöörama sõiduki kvaliteedile. Enamust see ei üllata, aga need masinad on ikka päris romud, mitte küll kõik. Kirjeldan natuke antud olukorda.
Alustan trollidest, sest see liiklusvahend on juba 2008 aasta sügisest hingelähedane. Nende liiklusvahendite olukord on ikka kohati hull, kui isegi mitte puhta piiks. Sa vaatad neid ja näed agoonias vaevlevaid masinaid, mis päevast päeva veavad inimesi, ise uludes. Mõne mootor on kohe ikka väga ära vägistatud ja seda otseses mõttes. Ka kered pole enam esimeses nooruses, siin seal esinevad roosteplekid ja mõlgid. Sisemus ei jää alla välimisele välimusele. Ja päris mitmetel ei avane uksed korralikult. Mis tuletab mulle meelde ühe kõrvalteema, millel lõpu poole keskendume. Nii jätkame. Ja pole siis ime, kui sellised liiklusvahendid otsustavad, et nemad enam ei tööta. Näiteks täna (13.01.2010) oli selline juhus. Ootan peatuses trolli nr 4, et sõita Balti jaama. Olen seal ja korraga vaatan, et üks troll tuleb, nr 9. Veereb see siis hädiselt peatusesse ja inimesed valmistuvad peale minema, kuid uksed ei avane. Selle asemel avaneb juhi uks, kust väljub trollijuht ja ütleb, et see masin on katki. Läheb tirib sarved maha ja siseneb oma masinasse ja seal käsutab reisijad välja. Ja seal see siis seisis, sarved maas ja ei liigu ei sinna ega tänna. Noh, see troll oli ikka päevi näinud. Varsti tuli minu troll, mis oli uuem ja ei lagunenud poole reisi aeg ära. Vot selline lugu. Seega ma ütlen ausalt, teatud arv trolle on vanaraud ja kõik.
Liigume nüüd järgmise sarvekandja juurde - tramm. Trammid alguses ei tundu nii jubedad, sest nende välimised iluvead peidab reklaam. Aga on tramme, mille välimust ei kaunista tarbimisele kutsuvat plagusid. Ja nende puhul on kohe näha, et meigi all tegelikult peitub inetus. Jah, trammidel esinevad samad vead, mis trollidel. Kuigi tõsine erinevus on see, et see vanaraud liigub kahel rööpal, mis tihti lisab sõidule vürtsi juurde. Sa rappud vanas ägisevas trammis, kui trammijuht on otsustanud võtta välja viimast vanarauast, mis kohe laiali vajub. Rodeo Tallinna moodi, soovitan soojalt. Seega, trammid on samasugune vanaraud nagu trollid.
Lõpetuseks paar sõna busside kohta. Ega ma siin eriti ei oska rääkida, sest buss pole mu põhiline transpordivahend. Aga üht ma tean, ka nende liiklusvahendite hulgas on selliseid kabariite, et vähe pole. Olen mõnega ka sõitnud.
Enne lõpetamist puudutan ka sellist teemat, mis käib mulle tõsiselt ajudele. See on ühistransporti sisenemise kultuur. Ma olen küll maalt ja hobusega pärit, kuid kus mina kasvasin, oli ikka mingit kasvatust ka. Mulle õpetati varakult selgeks, et enne reisijad väljuvad ja siis võib alles sisenema hakata. Tundub, et enamus Tallinnlasi seda ei tea, tahad väljuda, kuid ei saa, sest mingi kamp inimesi blokeerib su teed lihtsalt. Mitte ainult noored, ka vanad, hallipäised. Selline tunne, et äigaks kohe kõigile. See ajab mind lihtsalt nii närvi, kas teil siis kannatust pole, piiks küll. Vot nii palju siis sellest teemast.
Lõpetuseks ütlen ma seda, et Savisaar peaks hakkama mõtlema tõsiselt selle vanaraua viimisele Kuusakoski. Põhjus lihtne, see varsti lihtsalt enam ei vea ja kõik. Pealegi, Tallinn tahab kultuuri pealinn olla ja kujutage nüüd ette, et sellised häbiplekid liiguvad ringi. Lihtsalt häbi hakkab. Aga pole parata, vürst Savisaar armastab vist seda vanarauda ja tahab selle alles jätta nii kauaks kui võimalik. Samas ma tean, et sellised uued liiklusvahendid pole odav lõbu, kuid ei tasu siis raha nii palju mõttetult kulutada ja tuulde loopida. Seega lõpetuseks:

"Vanaraud Kuusakoski ja KOHE!!!!"