Valk und pauk I - uudised minu elust.

Tervitus teile kõigile!

Pole ammu kirjutanud, aga see viga kuulub parandamisele. Nüüd ma siis natuke kriban.

Alustan sellest, et olen elanud Tallinnas neli kuud. Õh, see on olnud päris korralik katsumuste aeg. Mis katsumused need siis on olnud?
Esiteks kool. Nagu paljud on öelnud, on ülikool tase kõrgemal ja raskem kui muud koolid, aga kes on öelnud, et kool peab kergem olema. Õppimisi on palju, tööd on mahukad ja nii edasi. Aga ma ei kurda, sest tulen toime, peab ju tulema, sest muidu oleks see neli kuud TTÜ-s õppimist tühja. Nüüd on ka eksamid tulemas, mida ma natuke kardan, aga see on ka põhjendatud. Pole ju varem ülikooli eksamitega kokku puutunud. Ahjaa, viimasel minutil meenus see, et olen õpperühma vanem, mis toob lisakohustusi.
Teiseks pisikene korter. Ma elan koos sõber Hendrikuga 11,5 ruutmeetrises korteris, tase. Vahest tundub, et pole isegi hingamiseks ruumi, siis põgenen Tallinna tänavatele kõndima või parki või mereranda. Need kõndimised on head, sest siis siis saab rahus mõelda ja omaette arutada tekkinud muresid. Kui keegi mind näeks mind sellisel momendil, siis ta peaks mind napakaks, sest mul on kummaline komme valjusti üksi iseendaga rääkida, aga me kõik oleme veidrikud. Aga jah, vajusin nüüd teemast kõrvale, seega tagasi teema juurde korter. Aga samas on see korter armsaks saanud seal Kopli linnaosas, sest kui on olnud väsitav päev, siis on hea pöörduda sinna tagasi ja pikali heita või mõnda muud tegevust teha. Tihti olen nädalavahetustel seal üksi, sest Hendrik ja Viki on ära. See aeg kuulub mulle, saan korteris rahulikult aega viita ja omi mõtteid mõlgutada. Plaanis on millagil uus korter otsida, kuid sellesk on raha vaja, mis viib järgmise katsumuse juurde nimaga töö.
Nagu juba mainisin, on kolmas katsumus töö. Raha on vaja, et elada. Nimelt olen puhastusoperaator Tapperis. Tapper on rokiklubi Pärnu maanteel. Kõik sulelised ja karvased olete sinna oodatud. Mõnikord on töö parajalt kirves, sest mõni tegelane on Robertiga semu olnud, kuid ei hullu, ennegi läbude tagajärgi likvideeritud. Ka ülemus on muhe tegelane,nalja-ja kaljamees. Kuigi töö tundub lihtne olevat, olen ma pärast tööd ikkagi väsinud, aga pole parata. Töö tegi ahvist inimese, nagu osad arvavad.
Katsumust nimega raha ma parem ei näpi, sest meil kõigil on sellega probleeme, vot nii.
Samas ma tegelen ühe kirjatükiga, mille ma loodan varsti valmis saada. Ma tean, et üks tütarlaps tahab seda juba lugeda. Kannata, sest kannatamien on paljude vooruste alus.
See on siis hetkel kõik, mis meelel ja keelel.

Heavy metal, raisk!

Tunded

Nüüd on sellest päevast, millal ma sain korraliku matsu tunnete pihta, hulk päevi möödas. See juhtus neljapäeval 30.10.08. Mis siis juhtus?

Lobisesin järjekordselt Estellaga msn-is, kui ta mingi hetk ütles mulle, et ta käib oma eksiga edasi. See oli valus hoop mulle, ma tundsin, kuidas maailm variseb kokku ja seest hakkas kiskuma. Pärast seda me veel rääkisime tsipake, kuid jutt oli muutunud, radikaalselt. Vestlus lõppes tulemusega, et me nüüd ei suhtle pikemat aega ja kokkusaamised jäävad ka ära. Võib-olla kunagi isegi kohtume, aga aeg näitab, kas ikka kohtume ja suhtleme. Miks siis ikkagi juhtus minuga nii, et ma muutusin kurvaks ja vihaseks?

Vastus on lihtne – tunded. Mul oli ja on siiani mingil määral sügavad tunded tema vastu. Aga tema tahtis ainult hea sõber olla ja ei midagi enamat. Miski osa minus lootis, et see tunne kaob ja asendub millegi enamaga, aga ei juhtunud. Seega, kui minul olid tunded ja tal mitte, siis ma alateadlikult teadsin, et sellest ei tule midagi välja. Aga jah, ma olin temast nii sillas, et see teadmine kadus looride taha peitu. Kuid see teadmine tuli sealt välja ja valusalt.

Nüüd ma siin vaevlen valude ja mõtete käes ning ootan paranemist. Ei tea millal see üle läheb, aga üks on kindel, hingearme sain juurde ja on tunne, et ma olen veel rohkem kibestunud kui ennem. Kuid loodame paremat, et ma suudan jälle kedagi otsima hakata, sest MEIE VAHEL JU EI OLNUD JU MIDAGI VÕI KUIDAS (mõtle selle üle Estella ja pikalt ning sügavalt). Aga võta teadmiseks Estella, ma mõtlen siiani sinust ja sa ei kao veel nii pea mu mõttemaailmast, tehke või tina. Selline on siis järjekordne lõik minu elust.

Ahjaa, lõppu veel üks küsimus. Kas ma peaks hakkama tundetuks jobuks ja teesklema tundeid, et mitte enam haiget saada ja just teistele haiget teha?

Võitlus

Vedelen siin kanderaamil, mu küljes on voolikud ja andurid. Ma olen üleni sidemetes, mis on verest läbi imbunud ja need haisevad, lausa lämmatavalt. Kuid üks lõhn on veel tugevam, see on püssirohi, mis kuidagi ei taha sõõrmeist kaduda. Aga miks ma olen siin kanderaamil ja nõrgun aeglaselt verest tühjaks?

Kõik sai alguse pool aastat tagasi, sõbra sünnipäeval. Oi raisk, kõva pidu oli. Juua oli kõvasti, viinad, viskid, õlled, rummid, oi jeerum, terve pood oli vist jookidest tühjadeks ostetud. Ka sigarette, sigarillosid, sigareid ja muid selliseid põlevaid vigureid oli olemas. Narkot mu sõber ei tarbinud ja ühtegi narkarit ta peol ei olnud. Loomulikult oli ka söögipoolist, kuid sellest ma eriti ei hoolinud. Ma vaatasin läbul olevaid naisi, nii mõnigi neist oli vaba ja vallatu. Üks selline kargas mulle kohe peo alguses kaela. Me jõime, tegime lollusi ja kui pidu hakkas lõppema, läksime tema poole. Oh sa pele, ma pole eales sellises kohas käinud. Täielik rikkurite mõis, igal pool antiik, maalid ja muu rikkurite kraam. Ega mul ei antud aega molutada, kohe veeti teisele korrale ja hakkas kepp pihta. Raisk, hommikuni kestis see välja, siis sain natukeseks ajaks sõba silmale. Olin paar tundi magada saanud, kui mind kupatati välja, sest selle näitsiku toredad vanemad olid kohe kohe koju tulemas. Ega siis midagi, riided selga ja minema. Enne äraminekut sai veel telefoninumbrid üksteisele antud.

.Möödus nädal ja tütarlaps helistas, tahtis teine kokku saada.Olime paar tundi linnas ringi kõmpinud, kui näitsik mulle kõrva sositas, et hakkame käima. Mis seal ikka, ma olin ka hetkel vaba ja neiuke tundus täitsa tore olevat. Nii meie suhe alguse sai. Tegime kõike, mis suhtes inimesed teevad. Jalutasime, lobisesime, käisime teatris, kinos, baarides ja paljudes muudes kohtades. Vahest tegime keppi kah. Kuid kepp ei olnud selle suhte juures kõige olulisem, olulisem oli see, et ma sain selle neiuga koos olla ja ennast vabalt tunda. Aga siis juhtus midagi. Me saime aina vähem kokku, mõnikord kui kokku pidime saama, siis ta tihti ei ilmunud kohale. Suhe hakkas jahenema. Ma hakkasin asja uurima ja see, mis ma teada sain, ajas ikka vihale küll. Selgus karm tõde, ta snoobidest vanemad olid meie suhte vastu. Need sitapead olid palganud mingid jõmmid, kes hoidsid tütarlapsel silma peal ja ei lasknud tal minuga kohtuda. Aga vaatamata segavatele faktoritele, tema lollid vanemad ja need turakad jõmmid, saime ühel õhtul kokku. Jalutasime pargis ja vestlesime tulevikust. Õhtu edenes ilusasti, kui korraga tabas mind lõuahaak ja paiskas mind sillutisele. Virutajaks oli üks neist ahvidest, nad olid leidnud meid, kuradi värdjad sellised. Seal vedeledes ma mõistsin, et ilma lahinguta ma siit ei lahku. Haarasin lähedal vedeleva suure munakivi, kargasin püsti ja lajatasin ühele neist piki pead. See sitakas kukkus maha, järelikult löök oli piisavalt tugev. Ma ei saanud kaua oma seismist tähistada, sest mind paisati jälle maha ja anti jalaga takka veel. Mu mahapaiskaja seisis minu ees ja irvitas, ma ei sallinud sellist irvitamist. Hüppasin püsti ja sihtisin oma rusikaga tema kollaseid hambaid, aga ta raisk põikles kõrvale. Tema asemel ma tabasin seda teist sitapead, kes oli tuikudes teise seljataha jõudnud, kus ta loomulikult sai minu rusikaga tuttavaks. Ta vaarus paar sammu taha poole, endal veri ninast nirisemas. Teine oli samal ajal kõrval ja jälgis võitlust. Järsku oli tema näos näha ehmatust, ma vaatasin teist kaabakat, ta oli haaranud oma püstoli. Ta tulistas terve magasini minu pihta tühjaks, ainult mõni kuul vihises mööda. Langedes taas sillutisele, kuulid keres ja nende poolt tekitatud aukudest veri välja nõrgumas, ma nägin, kuidas jõmmid haarasid uimastatud tütarlapse ja põgenesid.
Nii ma sattusingi siia kanderaamile, nende voolikute ja andurite külge aheltatuna. Sa vana raisk, pilt hakkab jälle kaduma ja kaobki.......


"Ärka, ärka üles!" hüüdis neiu ja raputas mind. Ma tegin silmad lahti ja nägin enda kõrval tütarlast, kelle pärast ma alles hiljuti unes võitlesin.

LÕPP

Teda oodates

Ootamine, tegevus milleta inimkond hakkama ei saa. Kui sa kedagi ootad, siis sa täidad oma ootamise aja tegevusega. Neid tegevusi on parajalt palju. Millega siis mina tegelen, kui teda ootan?

Ma jälgin inimesi ja üritan oletada, kes nad on siin ühiskonnas. Teatud stereotüüpide järgi võib seda teha, kuid tihti osutub välimus petlikuks, sest inimesed varjuvad oma kesta taha. Siin kohal tooks ära mõned sellised levinud stereotüübid, neid on loomulikult parajalt palju. Mõned neist: metal inimesed, punkarid, tibid, ossid, väsinud tööinimesed, pintsaklipslased, gängstad, oeh, neid on ikka korralikult, kirjutasin siia need, mis mul esimesena pähe tulid. Ning kui ma mõnd kindlale stereotüübile vastavat inimest näen, siis hakkavad mul mõtted keerlema. Mõtlen selle peale, et kas ta õpib või töötab, milline iseloom tal on, kes ta hingelt jne. Ma tean, et see tundub kahtlane, kuid ka teil, armsad lugejad, on olnud selliseid momente, kus te proovite inimese välimuse järgi tema tausta ära arvata. Seega ma ei ole ainuke patune siin ilmas, kuigi jah, ma tegelen sellega iga kord, kui teda ootan.

Lõpuks jõuab kätte aeg, kui saabub tema, oma ilusa võluva naeratusega. Siis kaovad mõtted inimestest, ma ei huvitu enam nendest, sest mu kõrval on tema ja mu tähelepanu on ainult talle suunatud. Kuid ma tean seda, et kui ma teda ootan, siis tuleb jälle see hetk, et ma üritan inimesi kuskile paigutada siin ühiskonnas, tuginedes nende välimusele. Aga see on alles siis, kui ootan teda, et ta mu päeva paremaks teeks.

Ootan sind!

6 VÄHK 9

Olen tähtkujult vähk ja kohe ehtne eksemplar. Need, kes teavad mind, saavad aru. Kuid see selleks, ma tahtsin hoopis ühest avastuset rääkida, mille ma alles hiljuti tegin. Nimelt kui vaadata vähi sodiaagimärki, siis paistab sealt vastu 69. No ülla ülla! Loomulikult hakkasid mõtted pärast seda päris kummalisi radu kõndima ja kõnnivad siiani. Kuid mida see siis ikkagi tähendab? Vastuse saab anda mulle ainult elu, samas saan ma teha igasuguseid oletusi, et mida see 69 tähendab.

Kuid jah, see avastus tuli alles nüüd, mitte varem. Kas ma siis ei olnud piisavalt küps, et seda ennem tähele panna? Ju siis, sest aastad on teinud oma töö ja nii mõndagi on elus kogetud ja õpitud. Mõelda vaid, kui ma oleks juba 10 aastaselt teadnud seda, et mida osade jaoks 69 tähendab. Ma oleks vist praegu hoopis teine inimene, aga tont seda teab.

Nüüd olen siis oma avastuse ka teistele teada andnud. Võib-olla on mõni selle avastuse juba varem teinud, kuid minu jaoks see avastus tuli nüüd. Ma soovitan teil armsad lugejad oma sodiaagimärk üle vaadata, ehk leiate midagi huvitavat oma sodiaagimärgist. Kui leiate midagi vägevat, siis on hea, aga kui ei, siis on ka hea.
Ulmes näeme!