Mõnd aega jalutades, jõuan koju. See on korter, mis asub vanas, lagunevas puumajas. Ka korter ise pole paremas seisukorras, kuid kodu seegi. Mind ei tervita keegi, sest elan üksi. Või siiski, mind tervitavad mustad nõud kraanikausis, prussakad seintel ja naabrimehe lõugav stereo. Selle vastu ei saa keegi, sest selle omanik on värdjast majaomanik. Kuid ajapikku harjub igasuguse pasaga, ka sellega. Viskan kingad koridori nurka ja jope riputan nagisse. Suundun kööki. Lasen endale klaasi külma, sogast vett. Ka sellega olen harjunud. Liigun elutuppa, minul on see ka magamistoa eest. Prantsatan vana, päevinäinud diivanile ja lülitan teleka sisse. Sealt ei tule midagi, ainult mingid mõttetud filmid, mida on juba sada korda telekast näidatud. Jään ühte neist vaatama. Täna võib üleval olla, sest homme on laupäev ja minu jaoks vaba päev seekord. Poen teki alla, sest tuba on kütmata, puid ka eriti pole, mida põletada. Teki all lesides uinusin, sest õlleuim tegi oma töö.
Hommik. Telefon heliseb, mingi sitapea arvab, et on jõle lahe laupäeva hommikul tööinimesele helistada. See on mu ülemus, kuradi pursuist pede, aga vähemalt annab tööd. Käsib mul tööl olla tunni aja pärast, tore, keegi keeras jälle mingi sita kokku ja mina pean seda parandama. Luban tulla, sest bossil on vahest kombeks nutsu visata, kui oled laupäeval oma perse toast välja ajanud ja tööle kobinud. Ajan ennast piiasvalt kähku riidesse ja torman wc-sse, hommikune meesterituaal. See tehtud, kiikan köögis asuvasse külmikusse. MAsendav tühjus, isegi rotid pooksid end üles. Vaatan pannile, mitu päeva vanad praekartulid. Nuusutan, ei haise, järelikult kõlbavad. Kugistan need kiiruga alla, sest töölesõit võtab aega. Pann läheb ehteks kraanikausis vedelevatele nõudele. Kohvi jälle ei jõudnud juua, ah persse kah. Torman esikusse, topin kingad jalga ja tõmban jope selga. Kiire pilk peeglisse, pole küll Mister Handsome, ega peagi olema. Astun uksest välja ja lukustan just oma korteriust, kui 9. korteri hull vanamutt mulle selja tahab hiilib ja hakkab karjuma.
"Miks su koer minu kasse pureb?" huilgab ta nii, et teise linna otsa oleks kuulda. Saadan ta lihtsalt perse, sest mul pole koera. Selle peale hakkab ta veel hullemini räuskama, et kaeban sinu ja su vastiku koerapeletise peale. "Kaeba, kaeba," mõtlen omaette, eemaldudes majaukse poole. Õues ootab ootab mind mu vana autoloks, truu masin. Lukustan lahti ukse, istun rooli taha ja turvavöö peale. Sõit tööle võib alata.
Pärast pooletunnist sõitu olen kohal. Töötan tarbekaupade pakkimistehases liinide tehnikuna. Väravas juures ootab mind juba see pedest pursui. Tõesti, ta on sigarikas homo. Töö juures ei tohi üldse geinalju teha, muidu laseb veel lahti. Pargin auto ja juba on ülemus mu auto juures, nung vadistab, milles probleem. Kuulan ja noogutan, kui olukord selge, torman riideid vahetama. Tunked seljas, torman liini number 23 juurde. Poolteist tundi ajudenussi ja liin töötab jälle. Pühin just oma higist laupa, kui ilmub selle rikke põhjustanud tohman. Ma ei tea miks, kuid hakkasin seda türajüri sõimama, ju siis olid vanad praekartulid selles süüdi. Olin kuskil poole peal sõimuga, kui tundsin õla peal patsustust, pöörasin ümber ja seal oli ülemus. Sa raisk, ma oleks pasa peaaegu püksi ehmatanud.
"Tubli töö Artur, siin on sulle, veits taskuraha," ütles ülemus ja viskas kaks viie sajast pihku, "mine koju ja puhka." Pobisesin vaikselt, aitäh ja nägemist, ning kõndisin riideid vahetama. Kõndides kuulsin, et see pasakeeraja sai veel hullema sõimu osaliseks. Vahetasin riided ja hakkasin kodu poole sõitma.
Teel koju põikasin tanklast läbi, et kütust osta. Järjekorras seistes mõtlesin õhtusöögi peale, sest täna oli pappi, et korralikult süüa teha. Peagi oli minu kord kütuse eest tasuda. Teretasin kassas olevat näitsikut ja seletasin, et mul on see auto võtsin seda ja nii palju kütust.
"Ja siis palun mulle seda suitsu, ei siiski mitte. Palun üks tavaline kohv, koore ja suhkruga. Jätan tänasest suitsetamise maha," ütlesin kassapidajale. Näitsik vadistas, et see maksab nii palju ja ulatas kohvi. Maksin naeratades, tänasin ja lahkusin. Rüübates kohvi, sõitsin koju.
Koju jõudes, ootas mind see see hull vanamutt. "Kurat, kas ta tahab mind mu elu lõpuni sõimata," kirusin ma. Juba enne, kui jõudsin väljuda, hakkas ta mind sõimama, selle olematu koera pärast. Seekord ma ei tahtnud temast välja teha, see mul õnnestus kuni korteri ukseni. Siis viskas üle, haarasin jope taskust rahatähe, sajase, ja toppisin selle mutile suhu. Jama, teen ikka igasugust tsirkust täna. Vanamammi tõmbas raha suust välja, jõllita seda ja pani naeru lagistades oma korteri poole ajama. "Olgu tal siis hea päev." mõtlesin ma ja põgenesin oma korterisse.
Korteri esikusse jõudes tundsin end kindlana, see on minu räpane ja lagunev kindlus. Nii kui sõna räpane käis mu peast läbi, olin ma tagasi autos ja järgmisel hetkel poes puhastusvahendeid ja prügikotte ostmas. "Huvitav küll, kust pagana päralt need ideed küll täna tulevad," mõtlesin ma, "vist ei oleks tohtinud neid aegunuid praekartuleid süüa." Ostude üle rahul, sõitsin koju. Laadisin ostetud kaubad tuppa ja hakkasin koristama. Huh, see oli raske, sest tolmukiht oli kindlasti oma kümme sentimeetrit paks ja mustad nõud küündisid laeni. Ka prügi tuli mitu kotitäit. Seda välja viies, märkasin oma autoloksu. Tajusin, et ka autosisemus tahab puhastamist ja mul oli õigus. Autot koristades silmasin ennem ostetud kohvitopsi. Võtsin selle ja tahtsin selle juba prügikotti vista, kui silmasin, et keegi on sinna telefoninumbri kritseldanud. Panin huvi pärast selle kohvitopsi kõrvale ja koristasin edasi. Varsti oli ka auto puhas, masinast leitud prügi leidis tee prügikasti. Tuppa minnes selle kohvitopsi kaasa, et toas uurida, kellele see number võiks kuuluda.
Tagasi korterisse jõudes, ma ei tundnud seda enam ära, mõtlesin, et olen kohaga eksinud. Ei olnud, see oli ikka minu kodu. Seda puhtust silmitsedes tundsin end mustana ja läksin dušši alla. Seal lõin laulu lahti, mis isegi seljatas majaomaniku stereo. Ajasin ka habet, sest see oli selliseks kasvanud, nagu parmudel. Loomulikult, ma ei tundnud end peeglist ära, sest see mees, kes hommikul vastu vahtis, oli karvane, räpane ahvipärdik. Vot see oli alles stiilne muutus. Edasi läksin oma riidekapi kallale, mul oli see täitsa olemas. Leidsin, et mul on mõned riideesemed, mida pole kandnud, toppisin need selga ja üllatus üllatus. Ma nägin päris normaalne välja. Jäin endaga muutumisega rahule ja istusin diivanile hige tõmbama.
Diivanil olles, silmasin seda kohvitopsi. "Mis siis ikka, helistan sellele numbrile, täna on niigi ulmeline päev," mõtlesin kuskil kaugustes lennates. Valisin numbri, kutsus, tahtsin juba katkestada, kuid oli juba hilja, telefon võeti vastu.
"Tervis!" kogelesin torusse. "Tere! võta mind poole tunni pärast sealt tanklast peale, kust sa täna kohvi ostsid," vastas naishääl, mille järel kõne lõpetati. Jäin hämmeldunud olekuga diivani peale istuma. "Kas minna või mitte? Või on see mingi sitapea haige nali?" käisid mõtted peast läbi. Kui olin kuskil kümme minutit omaette arutlenud, otsustasin, et mis seal ikka, elu on seiklus.
Bensiinijaama jõudes oli juba parajalt pime. Parkisin auto nähtavale kohale ja jäin autosse ootama,et mis saab. Peas käisid veel mõtted, et ei ole veel hilja uttu tõmmata ja, et ei tea millise persevesti otsa võid sattuda. Aga oli juba hilja, autouks avanes ja mu kõrvale istus näitsik, kes oli mulle ennist kohvi müünud.
"Tere, mu nimi on Tiina," ütles ta.
"Tervist, mina olen Artur," tutvustasin end vastu ja vaatasin seda piigat, endal mitmed küsimused peas keerlemas.
"Mis sa teha tahad?" küsisin äsja tuttavaks saanud Tiinalt.
"Läheks sööma kuskile, mul on kõht nii tühi," oli mu küsimuse vastuseks.
"Aga valmistaks koos mõne roa, näiteks minu juures, kui sobib," pakkusin ma välja.
"Ja, muidugi, see on hea mõte, teeks midagi lihtsat ja maitsvat, näiteks praekartuleid, need on nii head," vadistas mu kõrvalistuja.
"Praekartulid," pomisesin moka otsast, samal ajal meenudes hommikusöök, mis mingi ime läbi sees püsis, "võime ikka teha."
"Super," kiljatas Tiina.
Käivitasin automootori ja sõit läks poodi.
Poe poole sõites vestlesime, et kust selline idee, et kohvitopsile oma number kirjutada ja anda see võhivõõrale. Selgus, et see oli kihlvedu. Mina osutusin sellepärast väljavalituks, et nägin selline ohutu mõmmik välja. Me naersime vaikselt selle peale ja vestlesime muudel teemadel edasi. Niimoodi vesteldes jõudsime poodi, ostsime kõik vajaliku, et teha korralikud praekartulid. Mu õhtukaaslane sokutas ostukorvi ka pudeli veini. Maksin kassas ja sõit läks minu poole edasi.
Loomulikult me vestlesime veel ja jää aina sulas meie vahel. Korteri ukse tabas mind järjekordne üllatus. Keegi oli küttepuid mulle jätnud, imelik, aga terve oli selline olnud. Mis siis ikka, tuba vajab, kütmist ja haarasin puud sülle, kuskil veel kõlkus toidukott ka. Tegin Tiinale ukse lahti ja jäin ootama, et millal ta minema jookseb. Tavaliselt neiud põgenesid, sest mu korter oli paras peldik. Aga siis meenus, et ma koristasin täna. Mu kaaslane astus siise ja kiitis, kui puhas kõik on. Ma punastasin nagu kooliplika, sest ta oleks pidanud mu korterit ennem nägema. Ta äratas mind mu mõtetest ja palus asjad kööki tuua, ta oli juba selle asukoha kindlaks teinud.
"Mina hakkan süüa tegema" ütles Tiina, " sina tee ahju tuli, jahe on."
Välgukiirusel olin ahju alla tuld tegemas. Sain selle kiirelt ülesse. Siis suundusin Tiinale kööki appi.
Kartulid said varsti valmis ja me asusime neid ahju ees diivanil sööma, avasin kveinipudeli. Sõime kartuleid, rüüpasime veini ja vaatasime ahjus praksuvaid puid, kuidas leegid neid ahnelt neelavad. Naaberkorterist kostis majaomaniku stereomaksit mahe joogamuusika. Ju siis oli naabrinaise iga laupäevane joogaõhtu kätte jõudnud. Mõnus! Me vestlesime niikaua, kuni Tiina jäi diivanile magama, sest tal oli pikk vahetus olnud. Ka puud oli ahjus lõpuni põlenud. Kohendasin süsisid, et kindel olla, et mingit leeki pole. Ei olnud, võisin rahulikult ahjuukse ja korstnasiibri sulgeda. Pärast seda võtsin kapi otsast välivoodi, sest diivanil magas Tiina, ja tegin endale aseme, enne pikali heitmist kohendasin veel oma ööbija tekki. Pärast seda heitsin oma asemele ja mõtlesin: "Oli ikka imelik laupäev," ja uinusin.
Lõpp
